I
Inimestest ja teedest eemal laanekurus asus üksik talu Põrgupõhja. Kõigi teada pidi ta juba aastaid tühi seisma, sest vana peremees suri ära ja uut polnud leidunud. Kuid ühel ilusal päeval nägi juhuslik möödamineja, et Põrgupõhja toaunkast käib suits välja. Seega oli kindel, keegi pidi seal elama. Aga kes see keegi õieti oli, see ei huvitanud eriliselt kedagi. Sest kellesse puutus Põrgupõhja uus peremees. Kulus hulk aega, enne kui needki, kel vägi ja võimus, temast kuulda said ja talt aru pärisid. Aga uue peremehe paberid olid korras: nimi Jürka, kristlikus abielus Lisetega, ilma lasteta.
„Kes andis luba Põrgupõhjale asuda?“ küsiti Jürkalt.
„Taevas tahtis,“ vastas see.
„See pole ju taeva talu.“
„Aga kelle siis?“ küsis Jürka.
Sellest kahest vastusest järeldati Jürka ja tema naise Lisete kohta, et nad on mingisugused lahkusulised ja et nende ülemise korraga pole kõik päris korras. Nii siis – üsna õiged elanikud Põrgupõhja tarvis, sest täie aruga inimesed otsivad teiste omasuguste seltsi.
„Kust sa teadsid, et Põrgupõhja on tühi?“ päriti Jürkalt.
„Seal polnud ju inimesi sees,“ kõlas vastus.
„Jah, mujal olid teised ees,“ seletas eit.
„Ja seal meeldis?“
„Küllap vist,“ vastas Jürka.
„Talu nimi meeldib ka?“ muigas ametnik.
„Nimi veel rohkem,“ vastas Jürka tõsiselt.
„Noh, kui lugu nõnda, siis jääd sa Põrgupõhja peremeheks ja seal võid sa nagu Vanapagan oma eidega mürada, keegi ei tule sind sinna segama.“
„Nagu Vanapagan oma eidega,“ kordas Jürka ja hakkas ise laginal naerma, mis kostis nagu hobuse hirnumine kõmisevast tünnist.
5
