muidugi mitte elavalt. Miks või kuidas oli sulane sattunud heinte alla, seda oli raske seletada. Ta oleks võinud ju küünist välja joosta. Ja kui tuli tabas ta kogemata magamiselt, nii et tal polnud võimalik enam midagi enese heaks teha, siis poleks ta ka heinte alla saanud. Aga ühes polnud kahtlust: tuli oli poisi enese käest lahti läinud, teisi inimesi polnud siin saadaval. Millal ärkas pererahvas? Aga peremees polnud veel sõba silmale saanudki, sest tema tuli Kaval-Antsult, tuli oma eite vaatama ja juba eemalt nägi, et tuli lahti. Pistis jooksu, sest mõtles, et eluhooned, aga kui jõudis juurde, siis nägi, et ainult küün. Põrutas toauksele, aga eit magas, ei tea maast ega taevast midagi.
„Mul võttis kohe jalad alla nõrgaks, kui kuulsin, et tuli lahti,“ kaebas Lisete.
Juureldi ja uuriti, küsiti ja arutati ning sellega kõik lõppeski, ainult et Jürka pidi endale uue sulase või päevilise otsima. Antsuga sellest rääkides ütles ta:
„Poissi ma enam ei tahaks, pistab pärast elumajagi oma plotskiga põlema.“
„Mis sa arvad meie Juulast?“ küsis Ants.
„Juulast,“ mõtles Jürka natukene aega. Muidugi, see sobiks, sest Juula oli tüse ja tugev, suurte käte ja jämedate jalgadega, oskas hobust rakendada ja jäksas kõiki mehetöid teha. Pealegi oli ta suur meister heinakuhjade voolimises, muidu aga peeti teda pisut tohmakaks.
Jürka oli ta millalgi uuelt, suurelt heinakuhjalt maha aidanud, tema sellepärast, et tal jätkus jõudu Juula tõstmiseks. Siis olid nad mõlemad kui kaks hullu naernud ja Jürka oli siis mõelnud, et temal peaks Juula-taoline eit olema, mitte aga niisuke kiips nagu Lisete.
„Juula oleks mehe eest väljas ja tema juba plotskit ega piipu sussitama ei hakka,“ kiitis Ants tüdrukut.
„Ei vist,“ arvas ka Jürka.
Nõnda siis olid kaubad koos: Juula läks põlenud poisi asemele Põrgupõhja ja Jürka ise jäi endiselt Antsu orjama, oma majavara tasa teenima.
„Küllap näis, kas mind ka Põrgupõhjal ära kõrvetakse,“ naeris Juula lollakalt, kui asus oma uue teenistuskoha poole teele.
„Kui kõrvetad, siis ise, ei teised,“ ütles Jürka.
35
