„Miks ei ole, aga kust sina selle said?“
„Ma ei saanudki. Ise tuli.“
„See kassipoeg tuli ise siia Põrgupõhja?“
„Ega ta siis üksi tulnd,“ seletas Lisete. „Ühes emaga.“
„See on vale!“ hüüdis ämm. „Kus on see ema?“
„Nagu ta tuli, nii ka läks. Leidis pojale paiga ja tegi ise sääred. Aga võib-olla murdsid teise rotid või karu. Näe, karu murdis meil lehma, miks ta siis kassi murda ei või, andis kord käpaga ja oligi valmis.“
„Ütle parem, millal minia tõi selle kassipoja siia?“ küsis ämm.
„Misuke minia?“ küsis Lisete vastu.
„Ah seda sa ka ei tea?! Ei mäleta enam, kes seda kassipoega sulle pakkus? Kui sa teaks, mis inimeseloom see on! Su oma silma all petab su läbi, su oma näppude vahelt kisub sul asjad käest. Mis nende meeste arus küll on, et just niisukesed meeldivad. Ja mis minu pojast küll saab, kui mind enam ei ole valvamas! Usu või ära usu, aga ma ei leia enam ööl ega päeval unerahu, aina käin ja löön silma siia ning sinna. Ometi kaovad asjad, tee mis tahes. Kui ma ometi kätte saaks, millal või kuidas ta selle kassipoja siia tõi!“
„Kase ema, nüüd süüdistad oma miniat asjata; tema näib sul küll heake olema, aga kassipoega pole ta siiski siia toond.“
„Aga kuhu see kassipoeg siis sai, tule jumal appi!“ hüüdis ämm.
„Teil ehk ka rotid siginend nagu meilgi, need murdsid ära.“
„Ega hullu tea,“ lõi ämm kahtlema. „Aga mina pole mitte neid tähele pand. Ja sina võid oma hingeõnnistuse juures vanduda, et see kassipoeg on ise tulnd?“
„Selle kassipoja eest võin ma küll oma hingeõnnistuse anda,“ vastas Lisete. „Tuli teine ise ühes emaga, kust, ei tea, ja kuhu sai ema, ka ei tea.“
Aga kuigi Põrgupõhja eit andis kassipoja eest oma hingeõnnistuse, ometi ei suutnud Kase vanaperenaine teda uskuda, sest tema süda kipitas oma minia pärast ja kõik, mis maailmas läks viltu või tema tahtmise vastu, pidi olema minia süü läbi sündinud. Veel värava tagant tuli ja õue tagasi, et Lisetet usutleda ja kassipoega temale pakkuda, ainult ütelgu, et minia on ta toonud. Aga Lisete vastas:
„Ma andsin juba oma hingeõnnistuse selle eest, et minia pole
29
