kese vabriku sukad on kõige lirumad, et neid siis meie katseis kasutada, igatahes asi areneb. Kavas on veel: mootor hakkab inimest juhtima, mitte vastupidi. Nõnda loodame pääseda krematooriumi ülekoormatusest ja hauaplatside hinnad alla viia, muidu pole vaesemaid kuhugi panna. Veel mõtleme, et kui…“
„No näed, kallis Vanapagan, ka vanast asjast võib uut toota, kui aga õigest otsast peale hakata,“ rääkis Peetrus siinkohal vahele.
„Aga seda kõike on vähe, kui ei saa uusi hingi. Ja ma hoiatan veel kord, et kui laostub põrgu, siis on ka paradiisi päevad loetud, sest inimene huvitub rohkem hirmust kui õndsusest.“
„Seda minagi, ja sellepärast arvan ma, et meie peame kokku hoidma ja käsikäes minema.“
„Selleks peab taevas oma poliitikat revideerima. Õieti öelda polegi see raske. Sest te ju ometi näete, mis sünnib maa peal: usk, mis peab õndsaks tegema, on saanud vaeste ja viletsate sääsekurnaks ning rikaste ja vägevate rasvumisraviks.“
„Kulla Vanapagan, võib-olla on jumal selle asja oma armunõus just nõnda seadnud. Ja kas võib kedagi sellepärast hukka saata, et ta elab jumala seadmist mööda. Pealegi, ärgem mõistkem kohut, et meie eneste üle kohut ei mõistetaks.“
„Minu üle mõistetakse niikuinii kohut, pealegi veel sajad aastad.“
„Sa oled Vanapagan, sellepärast.“
„Maa peal olin ma inimene.“
„Sellepärast ongi nii raske otsustada sinu õndsuse üle.“
Vanapagan tegi minekut, aga ta pöördus veel kord ümber, vaatas oma sõbrale Peetrusele otsa ja lausus siis nukralt:
„Tunnen, et olen asjata maa peal elanud.“
„Nüüd on sul lootus.“
„Mis lootus?“
„Ehk saad ometi õndsaks, nii et võid põrgut edasi pidada.“
237
