„Kui ta sul seal tüliks ei jää,“ kahtles Peetrus.
„Ma ei usu mitte. Aga kui see nõnda oleks, siis saadan ta kohe põrgu tagasi.“
„Hea siis küll, ma arvan, sellega nõustutakse.“
„Veel midagi: mis sa arvad, kelleks peaksin ma õige maa peal hakkama – talupojaks, kaupmeheks, töösturiks, tööliseks, diplomaadiks, teadlaseks, kirjanikuks, kunstnikuks või vaimulikuks? Kellena saab tänapäeval kõige kergemini õndsaks?“
„Raske öelda, väga raske,“ lausus Peetrus mõttes. „Mina olin omal ajal kaluriks, aga sa tead isegi, kuidas olid minu lood. Maaharimine on hea asi, ja kui tuleksid sõjad, mis rüüstavad põllud, põletavad hooned ja hävitavad loomad ning tapavad su naised-lapsed, siis saaksid sa kindlasti taeva, sest sul poleks siis kelleltki halastust ja armu, kui aga ainult jumalalt. Kui aga sõda ei tule ja sa lähed aina jõukamaks igasuguste riiklike ligimaksudega, siis tahad sa elada nagu mõni tööstur või kaupmees, keda soodustavad kõrged tollid isamaa pärast, ja nõnda oleks vaevalt loota, et mõtleksid oma hingeõndsusele, kuigi käid kirikus ja laual, nagu nõuab hea komme, ning tasud ilma politseita kirikumaksud. Tööliseks ei soovita ma hakata, sest see tõug on tänapäev liiga suureline oma suure hulga pärast, kui et ta tahaks taeva saada. Diplomaadiamet oleks väga sobiv, kui sa tahaksid ainult rääkida, sest asju ajavad maailmas börsimaaklerid ja relvavabrikandid. Vaimliste aladega on tänapäev täbar lugu. Millalgi vaim mõjutas võimu, nüüd sünnib vastupidi. Kuidas tahaksid sa teadlasena, kirjanikuna või kunstnikuna jumalale läheneda, kui võimu juhib mammon ja sind juhib võim! Jääb järele veel vaimulik seisus. Aga sa tead isegi, see on ammust ajast endale kilbiks võtnud kombed, palved ja kullatud risti, mitte teod. Sina peaksid vastupidi tegema, kui mõtleksid õndsaks saada. Aga ma kardan, sind visatakse kividega surnuks, kui teeksid vastupidi. Nõnda arvan mina.“
„Aga kas ma võiksin soovi korral elukutset vahetada?“ küsis Vanapagan.
„Võid,“ vastas Peetrus. „Võid isegi mõne uue sobiva elukutse endale luua, kui tahad.“
234
