„Tulen,“ vastas Peetrus lühidalt ja otsustavalt.
Vanapagan võttis oma sõrmed klapi vahelt ja see klõpsatas kinni. Aga kulus enne tükk aega, kui ilmus Peetrus, nii hirmus pikk tükk, et Vanapagan mõtles juba uuesti hakata rusikatega vastu taevaust põristama, sest ta lõi kahtlema Peetruse lubaduses.
„Küll venib täna taevas kõik hirmsasti,“ lausus Vanapagan ohates, kui Peetrus lõpuks ilmus.
„Ma tahtsin paberi kaasa võtta, ootasin seda, aga ikkagi ei saanud,“ seletas Peetrus, istus taevatrepi ülemisele astmele ja palus ka Vanapaganal enda kõrval istet võtta.
„Mis paberist sa räägid, kui hingi ei saa?“ küsis Vanapagan.
„See on see paber, kus kirjalikult teatatakse uuest korrast ja tingimustest hingede saamises.“
„Ah siis ikkagi võib saada?!“ rõõmutses Vanapagan.
„Aga muidugi, sest leping jääb jõusse, ainult et…“
„Mis siis veel, kui leping jääb jõusse?“ hüüdis Vanapagan kärsitult. „Jääb jõusse, aga teda ei täideta, mis?!“
„Täidetakse, kuid ainult ühel tingimusel: sa pead inimesena maa peale minema ja…“
„…ja naisest sündima, eks?“
„Seda tingimust ei ole,“ ütles Peetrus asjalikult. „Võid sündida naisest või ükskõik kellest, aga võid ka muidu niisama minna, nagu oled käinud seal tänini.“
„Ma ei saa millestki aru,“ lausus Vanapagan. „Mis uus tingimus see on, et pean maa peale minema, kui olen käinud seal täninigi.“
„Tänini oled käinud Vanapaganana, aga nüüd pead minema inimesena, mõista ja pane õieti tähele – i-ni-me-se-na, su-re-li-ku i-ni-me-se-na.“
„Ja pean surema ka?“
„Pead surema ka.“
„Ei, seda ma ei tee.“
„Hea küll,“ lausus Peetrus rahulikult, „tee, nagu arvad, keegi ei hakka sind sundima.“
„Aga kuis jääb hingedega?“ küsis Vanapagan.
„Hingi enam ei saa, kui maa peale inimeseks ei lähe.“
„Aga kui lähen?“
231
