Mine sisu juurde

Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/23

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

pärast uuesti Kaval-Antsule minema, et seal Antsu endaga rääkida ja oma silmaga vaadata, mis ja kuidas. Aga suur oli Jürka ja Lisete üllatus, kui nad lõpuks teada said, et nad kogu aeg Antsu endaga kõnelnud. Jürkat rabas see nõnda, et ta mõtles kohe otsa ümber pöörata ja koju tagasi minna, sest kui asi algab pettusega, mis võib sellest pärastki head tulla. Aga Ants tõttas teda rahustama, seletades:

„Mängisin pisut pimesikku, tahtsin vaadata, mis rahvaid olete ja kas maksab teiega üldse jändama hakata. Aga nüüd tean, et maksab.“

„Või maksab,“ lausus Jürka.

„Maksab, maksab, tõsi jutt,“ kinnitas Ants.

„Küllap vist,“ arvas Jürka.

„Nii et seapõrsa saab?“ küsis Lisete.

„Saab seapõrsa ja muudki, kui soovitakse,“ vastas Ants.

Nõnda see oligi. Sest kui Põrgupõhja omad hakkasid Kaval-Antsult koju minema, oli neil vankrilogu ja selle ees hobusesetukas, vankrile oli pandud sahk, saha aiste vahel määgis lammas tallega põhkudel, pakk-kastis ruugas seapõrsas, kottides leidus nii mõndagi söödavat ja vankri järel lõa otsas ammus lehm – aher küll ja kiitsakas, aga kassile ja põrsale oli piimatilk omast käest. Põrgupõhjalased oleksid pidanud nüüd üpris rõõmsad olema, aga ei olnud ometi.

„Kassipojast oli mul suurem rõõm,“ ütles lõpuks Lisete.

„Küllap vist,“ lausus vanamees mõttes.

„Tema oli meie esimene majavara, sellepärast see rõõm,“ arutas eit edasi. „Tänasest peale saab ta lüpsisooja piima, küll ta meil kosuma ja kasvama hakkab.“

Lisete rääkis kassipojast, nagu oleneks sellest nende majapidamise tulevik, ja Jürka kuulas teda ning nõõtas hobust, nagu jagaks ta oma eide arvamusi.

Aga kassipoeg ei saanud kuigi kaua lüpsisooja piima, sest juba mõne päeva pärast, kui Lisete ajas lehma metsa äärde vana kulu ja kollaseid varsakapju sööma, tuli karu, kes polnud pärast pikka talveund veel süüa saanud, ja murdis perenaise silma all tema supivalguse. Hea, et Lisete ise ühes lamba ja tallega tulema sai. Koju jõudes oli ta hirmust keeletu, vehkles ainult kätega ja näitas metsa poole.

„Mh?“ tegi Jürka.


23