Eelmäng
Taevas oli harilik aastane hingede-päev: tehti üldist kokkuvõtet, kui palju hingi pääseb paradiisi, kui palju läheb põrgu. Vanapagan ootas juba hommikul vara ukse taga, et olla valmis sisse astuma, kui ilmub ingel-käskjalg. Aga täna pidi ta kaua ootama, ingel ei tulnud ega tulnudki. Keskpäev oli juba ammugi möödas, kui Vanapagan võttis viimaks südame rindu, astus ukse juurde ja koputas, esteks tasa, siis kõvemini ja lõpuks, kui keegi avama ei tulnud, hakkas ta rusikaga kõigest jõust taguma, nii et kogu taevaalune kõmises, nagu ähvardaks kõu siniselgest õhust. Nüüd ilmus Peetrus, avas vaatepilu, ja nähes Vanapaganat, küsis asjalikult, nagu oleks tegemist võhivõõraga:
„Mis teie soovite?“
See küsimus ärritas ootamisest niikuinii kohevile aetud Vanapagana meeli veel enam ja sellepärast vastas ta teravalt:
„Uksehoidjad on ikka suuremad isandad kui härrased ise. Mis ajast saadik sa mind enam ei tunne?“
„Tänasest päevast saadik mitte enam,“ vastas Peetrus endise ükskõiksusega rahulikult ja tahtis vaatepilu sulgeda. Aga Vanapagan oli kärmem ja pistis sõrmed klapi vahele, nii et vaatepilu muutus küll veel kitsamaks, aga päris ära ei kadunud ta ometi mitte.
„Pea nüüd ikka, pea, Peetrus, täna on hingede-päev,“ rääkis Vanapagan läbi kitsa pilu, mis pealpool sõrmi ja kust paistis ainult parem Peetruse silm.
„Pole enam mingit hingede-päeva,“ ütles Peetrus. „See on ära muudetud,“ lisas ta seletuseks.
„Kuis nii ära muudetud?!“ hüüdis Vanapagan imestunult. „Mul on ju leping.“
„See ei maksa enam,“ ütles Peetrus.
„Kuis nii ei maksa enam?!“ karjus Vanapagan kord-korralt ikka
229
