visati labidad selga, et minema hakata, oli laps nagu tina tuhka kadunud: tööhoos polnud keegi tähele pannud, kuhu ta saanud. Mehed arvasid alguses, et küllap on ta ees vankri juurde läinud, aga ka seal ei olnud seda. Nüüd jäid mehed üksteise otsa tõtt vahtima, kuni kõigi südamesse langes suur hirm. Neid kõiki valdas ühine soov: saaks võimalikult ruttu siit minema! Ja kribinal-krabinal tõttasid nad hobuseid lahti päästma ning vankrisse ronima.
Kuid just samal silmapilgul tuli kirikumehe naine ja küsis:
„Kus laps on?“
Mehed tegid, nagu ei kuulekski nad naise küsimust, sellepärast ütles see uuesti:
„Teil oli ju laps kaasas, kuhu see jäi?“
„Läks loomale järele,“ vastas nüüd mustusevedaja, kelle pea kinni mässitud.
„Mis loomale?“ küsis naine arusaamatuses.
„Sellele, kel taevasinised silmad,“ seletas mustusevedaja.
„Kuulge, mehed, see pole õige asi, ütelge, kuhu panite lapse?“ päris naine ikka tungivamalt, kuna endal hirm rinnas aina kasvas.
„Ma ju ütlesin – läks loomale järele,“ kinnitas mustusevedaja.
„Jah, meie rohkem ei tea,“ toetas mustusevedajat ka kivilõhkuja.
„Te olete hulluks läind!“ karjus naine nüüd. „Kui te kohe ei ütle, mis tegite lapsega, teatan politseile.“
Aga mehed olid juba vankrisse roninud ja hakkasid oma setukaid vemmeldama, et neile jalgu alla teha – nõnda kihutasid nad mürinal surnuaiaväravast minema.
Naine vahtis neile tükk aega pärani silmil järele ja läks siis areldi haua poole, mille mehed just praegu kinni ajanud – areldi sellepärast, et ta kartis midagi näha, millest ta võiks ehmatada ja villi või roosi saada, sest nende hädade eest olid teda hoiatanud niihästi käetark-mustlaseit kui ka suguõde-kaardimoor.
Ometi polnud värske haua juures midagi kohutavat märgata, nii et naisel polnud muud teha, kui surnuaiavärava poole tagasi pöörduda. Et oma jalavaeva vähendada, valis ta otsese tee haudade vahelt, arutades samal ajal endamisi, kuhu võisid küll mehed lapse panna. Aga äkki jäi ta seisatama ja sosistas üllatunult:
„Näe, kus teine!“
224