„Mida sa nägid?“
„Kas teie siis ei näind?“
„Mida?“
„Ta tõstis ju kaane üles, tõusis püsti ja võttis kassi ära.“
„Kes tõstis kaane üles?!“
„Vanapagan, kes muu,“ ütles mustusevedaja üsna rahulikult, kuigi teised olid jahmatusest oimetud.
„Mis sa jaburdad!“ karjusid teised nagu eneste julgustuseks mustusevedajale.
Aga vastuse asemel ajas see enda õlgedelt üles, ronis kirstule, pani oma pahema silma vastu pragu, mis jäänud kahe hööveldamata laua vahele, ja piilus hulk aega sisse. Kui ta lõpuks oma pea tõstis, ütles ta üsna rahulikult ja asjalikult:
„Vaadake ise, seal ta istub, ainult et kollased silmad on pimedas sinised.“
Värisevate südametega lähenesid teised kirstupraole. Esimesena vaatas kivilõhkuja ja ütles siis:
„Nagu tulekivi sädemed.“
„Nagu linaõilmed mustal rabaveel,“ lausus järgnev turbalõikaja.
„Nagu sinised tähed pimedas taevas,“ kinnitas kraavikaevaja.
Nüüd polnud enam kahtlust, et mustusevedajal oli õigus, ja kõigi hinge langes pime hirm.
Aga Riia, kes seisis maas ja sirutas oma kaela üle vankri otslaua, vaadeldes meeste toimingut, hüüdis oma heleda häälega meeste hirmu sekka:
„Ma tahan ka näha!“
Need lihtsad sõnad vapustasid kõiki, sest laps oli üldises jahmatuses ununenud ja keegi ei teadnud, kust tuli hüüe või kes oli hüüdja. Kõige enne toibus kivilõhkuja, sest ta märkas lapse pead, mis upitas end vankri otslaua taga, ja nagu julgust otsides hüüdis ta:
„Sindrinahk! See ju va plika vankri otslaua taga.“
„Näidake mulle ka!“ vastas Riia sellele hüüdele.
Ja nüüd tõsteti laps vankrisse, näidati talle kirstupragu ja õpetati, kuidas ta peab vaatama. Riia katsus vaadata, aga ütles, et tema ei näe midagi.
„Ega siis lapse silm võta,“ arvas kivilõhkuja.
221
