Õpetaja sõnad olid lihtsad, kuid südamlikud. Muuseas ütles ta:
„Sa olid omasuguste seas üks viletsamaid ja vaesemaid, aga ometi tundsid end suure ja rikkana, sest sul oli su kindel usk. Meie keskelt lahkud sa sama lihtsalt, nagu sa siin elasidki, aga selle eest särad sa seda heledamalt seal, kuhu sa ükskord jõuad.“
Nende viimaste sõnade kohta ütles mustusevedaja teistele väljas:
„Kuulsite, mis õpetaja ütles? Ta ei lubanud teda taeva.“
„Jah, vaid – kuhu ta jõuab. Aga kuhu siis? Teadagi kuhu,“ rääkis kivilõhkuja.
Ja nad võtsid oma pudelid ning jõid mitu korda järjestikku kõigi silme all, et kinnitada oma südant. Siis istusid kivilõhkuja ja kraavikaevaja vankrisse kirstu otsa, kuna turbalõikaja ja mustusevedaja tahtsid oma kangete kontide pehmendamiseks jala surnuaiale minna, kuhu oli ehk pool kilomeetrit maad. Laps oma kassiga unustati hoopis. Aga see ei teinud sellest suuremat välja, sest ta oli nii harjunud kaksi olema oma kiisu-miisuga. Nõnda siis mindi nüüd: hobused vankri, kirstu ja kahe mehega ees, turbalõikaja ja mustusevedaja keset tolmavat teed kaelastikku nende järele, sest neist olid saanud matusel suured sõbrad. Natukese maa peal neist läks Riia oma kassiga, ka keset teed, aga jalgu järele vedades, sest nõnda oli tolm kõige suurem ja kõndimine kõige huvitavam. Alguses turbalõikaja ja mustusevedaja ajasid suure häälega juttu, aga kui need mehed, kes istusid vankris kirstukaanel, tegid laulu lahti, siis ei võinud ka nemad muidu, kui pidid kaasa laulma, mitte küll sama laulu ja mitte isegi kahekesi ühte laulu, vaid igaüks iseseisvalt oma sõnu ja joru.
Aga sellel üldisel laulul, millest ainult Riia oma kassiga osa ei võtnud, olid saatuslikud tagajärjed. Oleksid mehed vaikinud või ainult jutelnud, siis oleksid tee kõrval asuvate elamute koerad nad tülitamata mööda lasknud, sest siin logises alati nii palju igasuguseid vankreid läbi, et ükski arukas koer ei viitsinud nende peale haukuda ega võtnud isegi vaevaks vaatama minna, kes sõidab või mida ta veab. Aga niipea kui nad kuulsid matuseliste laulu, tulid nad kõik kohe vaatama, mis on maanteel lahti. Uudishimuliste seas oli ka üks vana toakoer, kes väga vähe tundis õuekoerte kombeid, see siis oligi esimene, kes arusaamatuses ja puhtast lollusest ajas nina vastu taevast ja katsus haukuda, ning kui see hääle kähisemise tõttu hästi ei
218
