metsa kanti niikuinii asja, mõtlesin, pistan jalad korraks sisse, ega pahaks panda.“
„Kuis on põrsaga?“ küsis Jürka.
„Kas nii tuli taga?“ küsis Ants vastu.
„Peremees-Antsuga sai räägitud või?“
„Küllap sai,“ vastas Ants, keda Jürka pidas ikka veel vabadikuks või majuliseks.
„Noh, ja mis?“
„Näh, Ants arvas, et kes seda uut Vanapaganat teab, mis mehi ta on, vana oli tuntud, aga see suri ära. Seda toitsid rohkem loomad ja linnud kui tema neid, peaks ehk sellepärast vaatama, kuis uue Vanapaganaga lugu, et kui annad põrsa, kas ei pea siis ka toidu kaasa andma, sureb muidu nälga. Rääkisid eile hobusest, aga omal värskelt puuvirn õue veetud ning aina ilma ratta ja jalase jäljeta,“ tegi Ants lõpuks muud juttu.
„Seljas,“ seletas Jürka.
„Oled siis aina päevade kaupa talunud?“
„Täna hommikul.“
Ants vaatas, mõtles ja muheles siis:
„Naljamees oled. Endine Vanapagan nalja ei mõistnud.“
„Mina ka ei mõista,“ lausus Jürka.
„Aga ühe hommikuga kannad seljas nii palju puid, et jätkuks kahel hobusenokal puuassi-vankriga päev otsa vedada, mis?“
„Kannan,“ kinnitas Jürka.
„Kuule aga kuule, vaata aga vaata,“ muheles Ants ja sügas oma habemetutti. „Siis on Põrgupõhja tublima Vanapagana saanud, kui oli endine. Mõtled aeda kohendada või?“
„Küllap vist.“
„Aga mis saab põldudega, kui pole hobust?“
„Oleks sahkki,“ arvas Jürka.
„Kabe lugu küll, kui sahka ka ei ole. Aga kuis sa siis koha võtsid, kui sul midagi ei ole?“
„Kass on,“ ütles nüüd Lisete.
„Seda ma näen! Ja isegi piima on potitükis. Külast toodud või?“
„Ega ise lüpsa, kui lehma'i ole,“ tähendas Lisete.
21
