kindlasti surma. Nõnda siis võeti Ants kätele ja kanti Peetri juurde; seal aitas Peetri naine kaks teivast ühendada vöödilise vaibaga, nii et Antsu võis vaibale panna, padi pea alla ja meeste kantuna algas ta oma teekonda kodu poole, kus oleks arstiabi kättesaadavam.
See kõik nõudis hulk aega. Põrgupõhja hooned ja nende lähedased aiad ja väravad põlesid samal ajal omasoodu rahulikult edasi. Kui Peetri naine oleks mahti saanud sinnapoole minemiseks, hakkas laps kambris häält tegema, sest selle päevane uinak oli läbi. Lapse toimetamine nõudis ka pisut aega ja sellepärast, kui perenaine viimaks teele asus, olid juba suured leegid vaibunud – katused ühes sarikate ja lagedega sisse langenud, rehetoa kõrge keregi juba uppi ja muud seinad risakil. Perenaine, laps süles, ei läinudki otseteed tulekahju juurde, vaid tüüris mööda põllupeenart sinna, kus pidi olema Riia lammastega – teda tahtis ta leida ja oma juurde võtta, sest polnud ju teada, millal tuleb Jürka tagasi. Lambad leidiski perenaine, aga tütarlast ei kusagil. Ka vastust hõikamisele ei tulnud. Sellest tärkas perenaisel kuri aimdus, et Jürka ehk ei rääkinud tõtt, kui ta ütles, et Riia on lammastega, ja raske südamega pöördus ta lootusetult tulekahju juurde. Siin ta siis seisis tüki aega ja istus lõpuks tulest parajasse kaugusse kivi otsa, et lapsele rind suhu panna. Aga nüüd äkki ilmus Riia, kass süles; ta tuli alt-tuule, kus hõljus suits ja lendasid sädemed.
„Püha taevas!“ hüüdis perenaine, nagu näeks ta viirastust. „Kust sina siis oma aruga tuled?! Sädemete alt! Kas tuli sinusse ei hakand?“
„Seal ei olnd tuld,“ seletas Riia, „ainult paks suits läks kõrgelt üle pea.“
„Ja sädemed?“
„Läksid ühes suitsuga. Nagu tähed taevas, kui on pime, ainult et lendasid, ja tähed ei lenda. Päike oli kollane, kollane, kollane, nagu läheks keset taevast looja.“
„Millal sa sinna suitsu alla läksid?“
„Oo, ma olin juba ammust aega seal. Kord kuulsin, et keegi nagu kusagil hüüab, aga tuli pragises ja vuhises nõnda, et mitte midagi ei saand aru. Kui suits hakkas kaduma, läks palavaks ja nõnda tulin ära, sest kass ei taht enam seista.“
204
