XXI
Jürka hakkas pikkade sammudega toa poole minema. Teised vaatasid talle nagu arusaamatuses järele. Toa juurde jõudnud, tõmbas Jürka räästast peotäie tulikuivi õlgi ja murdis need kahekorra kokku. Siis hakkas ta taskust midagi kobama.
„Ta tahab tuld teha,“ sosistasid mehed Antsule.
„Ei ta tee,“ venitas see lõuga ettepoole ajades läbi hammaste, mis hoidsid kustunud piipu.
Jürka leidis taskust räni, räksi ja taela ning hakkas rahulikult tuld taguma.
„Usu, ta pistab tule katusesse,“ rääkis Peeter Antsule.
„Ei ta pista,“ venitas see endiselt, lõug ettepoole.
Jürkal oli tuli juba taelas ja pani selle õlgede vahele, et tuule käes vehkida ja sädet leegiks muuta. Suitsusaba käis õletuusti kannul. Äkki ilmus õlgedesse leek ja järgmisel silmapilgul oli see räästas. Küll sööstsid mehed Jürka poole, et teda takistada, aga kõik oli hilja.
Muidugi, Ants oli algusest saadik kohe aimanud, mida Jürka kavatseb, aga ta teeskles uskmatut, sest tal oli kasulik, et hooned tuleroaks saaksid: nad olid täie hinna eest kinnitatud ja jäid ainult tüliks maa peal, kui Peeter võtab need oma kätte. Et mehed viimsel silmapilgul ometi mõtlesid Jürkat takistada, siis see tuli osalt loomusunnilisest hirmust tule ees, osalt õigest kaalutlusest, et nõnda on hea ja ilus pärast seletada, kui puhtast ja õiglasest südamest nemad talitanud. Ants arvas endamisi, et tema mängis kogu asja nii hästi, et viimselpäeval pole jumalalgi talle midagi ette heita.
Iseasi on muidugi, kas seegi midagi oleks aidanud, kui nad teisiti oleksid talitanud. Kas oleks võimalik olnud Põrgupõhja hooneid päästa, kui teised oleksid algusest peale kohe Jürkat katsunud tema kavatsuses takistada? Hilinenud takistus näis tõendavat vastupidist. Sest kõigepealt haaras Jürka Antsu kraest kinni ja oleks selle vististi siinsamas vagaseks teinud, kui teised kaks poleks talle
201
