„Sest et Mall käis, käed põlle all,“ vastas Jürka viimaks. Riia vahtis hulk aega juhmilt isale otsa ja küsis siis uuesti:
„Kuhu nad viiakse?“
„Kes neilt küsis.“
„Millal nad tagasi tuuakse?“
„Kui ise järele lähme.“
„Millal lähme?“
„Aega on.“
Jürka oleks parema meelega vaikinud, aga et laps küsis, siis pidi midagi vastama. Vaikides sündis Jürkas midagi, mis oli mõtlemise ja mälestamise segu. Ta otsis nagu lohutust või seletust. Asi polnud sugugi veel nii hull. Kui ta Põrgupõhjale tuli, polnud tal peale eide midagi, aga muidugi, eit oli tal ja see oli ka ometi midagi. Esimeseks elusloomaks said nad siis kassi, sellegi jumalamuidu ning pettusega. Ja kuidas tuli kõik muu neil majja? Antsu abiga. Noh, Ants elab alles, mis siis nii väga muretseda. Pealegi, praegu on Jürka paremas seisukorras kui alul: tal on kesik, kaks lammast, kaks kana ja kukk, kass, Riia ja hulk igasugust majakraami, mis aastate jooksul nagu iseenesest tekkinud. Heinu on tal rohkem, kui kaks lammast jõuavad talve jooksul süüa, nii et võiks kohe hobusenoka ja lehmamullika muretseda või, kui seda ei saa, siis võib ülearu heinad ära müüa ja ilusasti ületalve elada, sest kartulitest ja leivast jätkub. Hobust oleks muidugi vaja, et üht-teist vedada, aga küllap saab ka muidu hakkama nagu alguseski, sest ahjuküte on enamasti kodus ja lambaheinad toob kotiga seljas.
Aga kogu selle lootusrikka tuleviku-väljavaate viskas uppi Ants, Jürka parim sõber, kellelt ta oli lootnud uue elu alguseks abi nõu ja jõuga. Algas sellega, et Ants tuli jällegi Põrgupõhjale ja mitte üksinda, nagu varemalt, vaid kahe teise saatel, ning ta teatas tunnistajate juuresolekul, et kuna nende vahel Jürkaga on aastane rendileping, siis tema seda enam ei pikenda, nii et Jürkal tuleb tuleval kevadel Põrgupõhjalt ära minna.
„Kuhu?“ küsis Jürka.
„Seda pead ise teadma,“ vastas Ants.
„Mina jään Põrgupõhjale.“
198
