„Mis asjast?“ küsis Jürka, nagu oleks ta juba kõige eelmise unustanud.
„No ikka sellest tööasjast.“
„Mis tööasjast?“
„Et sina, näiteks, parandad mitte oma, vaid Antsu maad.“
„Aga kui ma tahan õndsaks saada…“
„Kas sa siis ei saaks, kui parandad oma maad?“
„Mul pole ju omal maad.“
„Miks sul ei ole siis?“
„Sest et on Antsu.“
„Aga miks on Antsu?“
„Ju see on taeva tahtmine.“
„Ja sa usud seda?“
„Kas sa siis ei usu?“
„Mina ei saa sellest midagi aru.“
„Usu, siis saad.“
„Kust ma siis usun, kui…“
„Muidugi, kui ei usu, siis muidugi.“
Ei, ei, Jürkaga ei maksnud rääkida, see oli naabri otsus. Tema kas oli loll või ta polnud üldse inimene, kuigi uskus ja tahtis õndsaks saada.
Ants oli aga nähtavasti teises arvamises. Tema just viimasel ajal tuligi Jürkaga juttu ajama, nagu otsiks ta sellest lohutust oma kurvastuses vanema poja surma puhul. Siiski, Ants ei tulnud iseenda pärast, nagu ta kinnitas, vaid temale tegi muret Jürka seisukord.
„Sul on ju eit surnud, nagu ma kuulsin,“ ütles Ants.
„Küllap vist,“ lausus Jürka.
„Lapsed surevad ju ka, aga nendega on nõnda, et kui üks saab otsa, siis teine jääb järele. Eidega on hoopis teine asi, sest…“
„Jah, eidega on teine asi.“
„Eitesid on karskel ja kasinal inimesel ikka üks, nii et kui see sureb, siis kas oled ilma või pead uue võtma.“
„Mina uut ei võta.“
„Aga sul on ju väike laps, see vajab ema hoolt.“
„Ema on ju surnud.“
„Oma ema küll, aga kui oleks võõrasemagi.“
177
