Aga päev läks päeva järele ja viimaks harjus laps sellega, et polnud kodus ei isa ega ema, vaid võhivõõras, kes pidi neid asendama. Ja siis ei kaevanud Riia enam igavust ega kippunud isaga kaasa, vaid küsis vahel:
„Kui kaugele sa täna lähed?“
„Kaugele,“ vastas Jürka.
„Kas metsast läbi?“
„Läbi.“
„Üle suure põllu?“
„Üle.“
„Teise metsa.“
„Teise.“
„Ja sellest ka läbi?“
„Läbi.“
„Mis siis tuleb?“
„Siis ei tule änam midagi.“
„Mis siis on, kui ei ole midagi?“
„Siis jõuan koju tagasi.“
„Mis sa tood mulle, kui tuled kaugelt?“
„Mis kätte saan.“
„Too hästi palju, kui tood.“
„Toon, nii et aitab kohe.“
„Too, nii et kõht saab kohe täis ja jääb ülegi.“
„Küllap vist.“
Aga varsti sündis Riia peas väike pööre ja ta ütles:
„Kui on hästi palju, kas jätan emale ka?“
„Jäta emale ka.“
„Millal ta tagasi tuleb?“
„Me lähme talle järele.“
„Kas kahekesi?“
„Küllap me vaatame, kas üksi või kaksi.“
„Millal me hakkame minema?“
„Tuleb veel pisut kannatada.“
„Riia tahab kohe.“
„Toon enne selle, mis kaasa võtame.“
„Siis Riia ootab, kuni tood palju-palju.“
172
