Jürkaks nagu teisedki, mitte aga isaks, nagu käskis ema. Harva julges Riia tema juurde minna ja veel harvemini kuulis ta tema suust mõne lahke sõna. Emagi manitses alati Riiat, et ta isa tüütama ei läheks, sest see olevat tööst väsinud.
Peale ema surma sai isast nagu teine inimene. Äkki oli tal silma Riia tarvis. Mitu korda päevas küsis ta temalt, kas ta süüa saanud või on tal kõht tühi, ja kui Riia natukenegi sinnapoole viipas, et ta midagi sööks, otsis isa ükskõik mis talle hamba alla. Riia pani varsti sedagi tähele, et isa oli valmis hädalisema toimetusegi sinnapaika jätma, kui tema midagi vajas. Ja isegi juttu tegi ta Riiaga. Küll ei rääkinud ta nõnda nagu ema, aga hea seegi, et ta üldse rääkis. Pealegi unus Riial päev-päevalt ikka rohkem ema kõneviis, ainult tema häälekõla helises endiselt kõrvus. Nimed, mis Jürka andis oma pesamunale, olid niisugused, et see alguses kuidagi ei taibanud, kas isa näägutab teda kurjuses või tahab ta nõnda teda meelitada.
„Noh, mu ilalõug, tule siia,“ ütles Jürka mõnikord tütrele, ja kui see jäi aru pidama, kas minna või ära joosta, lisas isa: „Tule, tule, mu tattnina!“ Ning kui seegi ei suutnud last julgustada, ütles Jürka kolmandaks: „Miks sa ei tule, mu sasipea?“ Pikkamisi harjus laps nende ja veel hullemate nimetustega, sest ta nägi, et isa ei kutsunud teda kunagi asjata, vaid igakord otsis ta temale taskust midagi, oli see siis mõni marjatera, vile, putk, puust lõigatud hobune, poolnärtsinud lill, mõni leht jänesekapsast, mõni hapuoblikavars või midagi muud selletaolist. Ükskord olid tal isegi maamesilase kärjed kasetohutorbikus ja siis võttis ta Riia oma põlvele ning katsus teda õpetada kärgedest mett imema.
See oli esimene kord, kus Riia tuli mõttele, et ta ehk on isalegi armas, nagu oli olnud emale, ainult et isa sellest kunagi ei räägi, selle asemel teda nimetades purulõuaks, kirbukongiks, täitossiks või poripätaks. Peale seda ei oodanud ta enam isa kutsumist, vaid jooksis talle ise vastu, eriti kui isa tuli hobusega, sest siis sai ikka sõita, olgu vankril, reel või ratsa. Viimane sõit oli kõige erutavam, nii erutav, et kui see sündis esimest korda, siis Riia nägi sellest kaks ööd järjestikku unes ja ikka nõnda, et hobusel oli isa nägu ja silmad, mis vahtisid tagasi tema poole.
„Miks on hobune sinu nägu?“ küsis Riia isalt hommikul.
170
