tegi, ehk küll Ants sellepärast renti vähemaks ei jätnud, et võttis Jürkalt paremad maalapid.
„Las ta jääda nimeliselt endiseks,“ seletas ta, „muidu pole selget aru, läheb viimaks veel segamini, kui palju õieti midagi oli. Eks me pärast näe, kuidas aastad ja saagid, kustutada jõuame alati, mis üleliigne.“
„Küllap vist,“ arvas Jürka ja rügas igapäevase töö kõrval kraavi kaevata ning uut maad juurde teha, nagu Ants oli talle seda südame peale pannud, muidugi Jürka enda kasu pärast siin ajalikus ja seal igaveses elus.
Aga tegi Jürka mis ta tegi, nägi vaeva mis nägi, ometi kippus kõik teisiti minema kui tänini. Jumala ilmad ja õnnistuski olid teiseks saanud.
„Ei tea, mis see küll peaks olema,“ kaebas ta sellest Juulale.
„Mis muud kui vanadus,“ arvas see. „Näed isegi, meil pole änam lapsigi mitu-setu aastat, mis siis veel muust rääkida.“
„Jah, ega lapsi küll ei ole änam,“ nõustus Jürka eidega.
„Nii see on,“ arutas Juula edasi, „kui ei ole änam ihuõnnistust, siis kaob ka õnnistus mujal. Ja mis tast mujalgi, kui pole änam ihus.“
„Küllap vist.“
„Tuleb hakata surma peale mõtlema, mis muud.“
„Et õndsaks saada.“
„Jah, et pääseda siit hädaorust taeva.“
„Mina lähen põrgu.“
„Siis tulen mina ka.“
„Ei, sina lähed lastega taeva.“
„Ma ei taha taeva, kui sina lähed põrgu.“
„Ma pean, sa tead ju.“
„Tean, vanamees, aga ikkagi…“
„Põrgut peab ju edasi pidama.“
„Kas peab?“
„Küllap vist.“
„Las peab mõni teine, miks siis just sina?“
„Ma olen ju Vanapagan.“
„Seda küll, aga…“
„Ja ma tahaks näha Antsu silmi, kui ta tuleb.“
151
