Mine sisu juurde

Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/141

Allikas: Vikitekstid
See lehekülg on heaks kiidetud.

ses rohkem loomadega kui inimeste ja masinatega, jah, võib-olla sellepärast. Juulal oli ikka nõnda olnud, et kui süda hakkas millegipärast kibelema, nii et ei leidnud rahu, nagu oleks löönud usk kõikuma, siis läks ta loomade juurde ja vaatas, missuguses meelekindluses ja nagu kõikumata usus ning lootuses nemad elasid sõid, jõid ja magasid ning toimetasid oma muid tegemisi – sigitasid ja sigisid või lõid üksteisele sarved makku. See mõjus Juulasse nõnda, et kui ta oleks mõistnud, siis oleks ta veel praegu võinud öelda, et usku ja lootust peab otsima loomadelt, mitte inimestelt. Aga noored, need tänapäeva inimesed, need ei lähe enam usku ja lootust otsima loomade juurest, vaid nemad on isekeskis karjakaupa koos või jändavad oma masinatega.

Kinnitust oma arusaamisele oleks Juula võinud leida Antsugi sõnadest, mis see rääkis Jürkale linnast koju tulles, sest temagi oli ühes oma pojaga kodumailt ära, kui Maiaga sündis selline õnnetus, et pidi ta üsna noorelt maha matma.

„Oleks mina hingest aimand, et kodus niisukesed asjad tulemas, siis ma oleks ehk kuidagi teisiti seadnud, aga nüüd polnud parata, pidin minema. Sest linnas oli ju koertenäitus, et mis tõugu ja kelle vahmiili keegi on. Noh, poiss tahtis ka oma hagijad ja linnukoerad välja panna, et las maailm ja inimesed ometi vaatavad, kuidas meie elame ja oleme. Inimesega on ju nõnda, et temast endast on raske aru saada, mis ta on, vaid kõigepealt peab teadma, mis tal on. Sellepärast ongi targad ja koolitud inimesed hakand tegema näituseid, nii et lähed ja vaatad, mis näidatakse, ja saad siis sellestki aru, kes näitab. Sest iga arukas inimene tahab ometi, et temast aru saadaks, sina tahad seda ja mina tahan. Noh, nõnda siis läksingi oma koertega, et võita maailma arusaamist. Ja usu või ära usu, kallis Jürka, aga sa ei või kuidagi ära mõelda, misuke põrgukisa ja -kära oli seal näitusel. Elame vanaks ja ometi ei tea, mis teevad sajad koerad, kui nad viiakse ühte ruumi. Jumala eest, nüüd olen ma palju targem kui enne. Ja kui veel kord tuleb niisuke õpetlik näitus, siis viin ka sinu sinna, nii et sa näeksid ja kuuleksid…“

„Mille?“ kohmas Jürka.

„Noh, et õpid koerte vahmiilid tundma.“

„Ma'p tunne inimeste vahmiilegi.“


141