XIV
Mõne aja pärast, kui Maia surmale ja matusele oli kasvamas juba unustusesammal, sai Kusta mahti koju käima tulla ja nüüd jutustas ta emale, et see, mis oli Maiaga, olnud noore Antsu töö. Kui Maia leidnud, et tema asjad sedasi, öelnud Ants kohe, et last ei tohi tulla või Maia katsugu, et minema saab. Aga kuhu Maia nõnda pidi minema? Mingu sinna, kust ta tuli. „Aga sa lubasid ju mu ä'ä võtta,“ ütelnud Maia, mille peale Ants vastu: „Nõnda ei võta, nõnda mitte, iseasi, kui poleks last, siis oleks hoopis iseasi.“ Nõnda siis Maia lõpuks nõustunudki.
„Ega siis Maia ometi ise?“ küsis Juula.
„Kus nüüd seda! Eks Ants muretsend abi, ainult pärast, kui kõik läks untsu, lasti jutt välja, et Maia ise. Nõnda oli ju kõige lihtsam: tüdruk ise öösel salaja, kus või kuidas, kes seda temalt sai küsida, sest ta oli ju hommikuks külm. Noor Ants ise pistis linna, nii et asi temasse ei puutuks, aga enne oli kõik valmis mehkeldud. Mind näed sa alles siis, kui sul asjad korras, pea seda meeles, tüdruk, öelnud Ants Maiale.“
„Enne kodunt minekut Maia nimetas Antsu piibuorgiks, nii et piibuorgi eest jättis oma elu,“ ütles ema.
„Minu vastu Maia ütles, et Antsul on kulduur ja kõlisevad prelokid keti küljes, sellepärast,“ seletas Kusta.
„Ta tegi muidugi nalja,“ arvas ema vabandavalt.
„Võib olla, et nalja, aga nii ta ütles.“
„Jumal hoidku, et isa sellest kõigest midagi ei kuule, tema lubas Antsul silmad kukla taha käänata, kui see on tema süü.“
„Ei ta kääna kedagi,“ arvas Kusta. „Võid julgesti rääkida, et ta teaks, sest Ants on otsaga juba välismaal. Lidund teine üle piiri, kui kuulnud, mis Maiaga. Tahab ära oodata, kas asi jääb seks või hakkab haisema.“
„Ju ta siis ükskord ometi koju tagasi tuleb.“
139
