millalgi seda meest oli kartnud, kui see kinnitas, et tema on Vanapagan ja tulnud maa peale õndsaks saama. Õnnis hullumeelsus! mõtles õpetaja. Nüüd on see mees jällegi tema juures, aga juba murest murtuna. Huvitav oleks kuulda, kas ta ikka veel end Vanapaganaks peab. Aga silmapilk oli liiga tõsine, kui et õpetaja oleks söandanud Jürkalt seda küsida. Ta ütles ainult:
„Miks sa ei taha, et su tütar surnuaia taha maetakse, seal saab ta ju venna kõrvale?“
„Ei taha.“
„Aga miks siis, armas hing?“
„Sealt ta tuleb põrgu.“
„Kuis nii tuleb? Oled siis sina ise seal?“
„Aga kus siis?“
„Miks nõnda?“
„Olen ju Vanapagan.“
„Armas hing, sa usud ikka veel seda!“
„Ikka.“
„Aga siis oleks ju nii kena, kui lapsed tulevad su enda juurde.“
„Ei, õpetaja, ma tahan, et Maia saaks taeva.“
„Kuis siis taeva, armas hing, kui Maia on sinu tütar ja sina oled Vanapagan?“
„Maa peal olen inimene, Maia on inimese laps, inimene läheb taeva, kui saab õndsaks. Õpetaja, kulla-pai, aita Maia taeva, ta on inimene!“
Jürka tõstis oma silmad põrandalt ja vaatas õpetajale otsa – neis olid pisarad, mis veeresid üle palgede pulstunud habemesse.
Õpetaja oli oma elueal nii hirmus palju pisaraid näinud, et need jätsid ta üsna ükskõikseks. Ta oli aastatega otsusele jõudnud, et elu vajab niisutust nagu põldki, kui ta peab vilja kandma. Õpetaja leidis meeleliigutust mitte pisaraist, vaid õnnelikest naeratusist, mis särasid mõnikord altari ees, olgu mõne noore ema või mõrsja huulil. Neile naeratusile vastas vana õpetaja sagedasti pisaratega, aga ükski ei mõistnud, mis tal arus. Õpetajal on salajane lein, üteldi, sellepärast ei või ta teiste rõõmu ja õnne näha. Ometi polnud õpetajal mingit leina, ta teadis ainult, kui ruttu muutub iga rõõm leinaks, iga õnn õnnetuseks – sellest tema kohatu meeleliigutus.
137
