„Ma tahan tulla.“
„Aga mis sa siis lõhud, kui tahad.“
„Mis ma siis pean tegema, kui ma ei kannata seda lõhkist kaussi?“
„Ära tule siia, sest siin on ka muid mõraseid asju.“
Ja Maia ei tulnud enam, kui oli seekord läinud, ei tulnud enam eluilmaski, nii et Jürka ise pidi talle järele minema. Sest Juula tahtis, et tema esimene tütar algaks oma igavest teekonda kodust, läbi koduuste, läbi koduvärava, kus oli kõndinud ja kilganud lapsena. Nõnda siis tuli Maial sõita esteks kirikust kaugemale ja alles pärast uuesti surnuaia poole tagasi. Tulid nad kahekesi Jürkaga, Maia vankrivahel siruli, Jürka samm-sammult vankri kõrval, mõeldes ja lausudes endamisi:
„Seal ta nüüd on see inimese elu: olid mul vankrid puutelgedega, nüüd raudassidega, aga annaks raudassid kohe tagasi ja võtaks puuteljed, kui saaks tütre vankrivahel istuma.“
See oli õieti ainuke selge mõte Jürka peas, kui ta kõndis vankri kõrval ja pühkis vahetevahel silmi. Samal ajal kodus ootas Juula ja tahtis lähemalt teada, mis tema Maiaga, tema esimese tütrega, õieti juhtunud. Aga niipalju kui Jürka sõnadest võis mõista, polnud midagi juhtunud, tüdruk oli ainult verest kuivaks jooksnud. Oli pugenud kõlgusesse põhkudele ja sealt polnud enam tõusnud.
„Mis hull veri see siis oli, et ta änam pidama ei jäänd, kui hakkas kord jooksma?“
„Näh, tüdruku asjad olnd ju sedasi, sellepärast.“
„Ui aeg!“ hüüdis Juula. „Kellega siis?“
„Eks küsi, ta ei vasta ju änam.“
„Kas siis teised ei tea?“
„Arvad, et ütlevad, kui teavad.“
„Nojah, Antsu juures on ikka nõnda, seal ei tea keegi õhkagi, kõik on nagu suu peale löödud. Aga kui nõnda, siis on ikka kas vana Ants ise või noor Ants, ei teiste pärast inimestel suud lukku lähe.“
„Kui teada saan, kumb, käänan kaela kahekorra nagu hanel,“ ütles Jürka.
„Vanamees, ära sa seda hullu tee, mis meist siis saab,“ ütles Juula hirmunult.
„Keeran silmad kukla taha,“ teisendas Jürka oma mõtet.
135
