„Aga see on ju loomulik, sest kõik tõuseb, nii siis ka rent. Täna jumalat, et sul on minuga tegemist, muidu oleks asi kümme korda hullem. Nii et sinu põlve kergendamiseks võtan osa Põrgupõhja maid oma kätte ja…“
„Aga kas jätad rendist ja teost ka alla pisut?“
„Jätaksin hea meelega, aga mitte kuidagi ei või, sest sa mõtle ometi, mis kulud olid uute hoonetega. Aga ära muretse, Jürka, sest metsast ja rägastikust võid sa uut maad nii palju juurde teha, kui süda kutsub. Ning sealt saad sa head maad, seda pea meeles.“
Ja saigi, sai nii head, et Ants leidis mõne aasta pärast võimalikuna Jürkal jällegi renti tõsta. Aga kui see kippus nurisema, ütles Ants talle nagu arusaamatuses ja jahmatanult:
„Küll oled sina ka imelik! Kogu maailm rõõmustab, et elu käib tõusuteed, aga sina aina kurdad ja nurised. Pea meeles, mis ma sulle ütlen: kui kogu ilm tõuseb, siis tõuseb ka meie rahvas ning ühes temaga Põrgupõhja, sest sina üksi ei suuda tõusuteel takistuseks olla. Või arvad sa, et meie üksi oleme nii viletsad, et ei suuda ajaga kaasa minna? Kuhu jääb siis su rahvuslik uhkus ja hingeõnnistus?“
„Kas siis uhked saavad õndsaks? “küsis Jürka, kes oli juba veendunud, et küllap Antsul on muidugi tõusutee asjus õigus.
„Mitte uhked ei saa õndsaks, “seletas Ants, „vaid need alandlikud ja ohvrimeelsed, kes võitlevad oma rahva suuruse ja uhkuse eest.“
Jürka oleks tahtnud ka siin midagi vastata, aga ta ei leidnud sõnu. Kui ta hiljem rääkis Juulale renditõstmisest, jäi see vanamehele tõsiselt otsa vahtima ja ütles viimaks:
„Ants tõstab ja tõstab seda renti, nagu kihutaks taevas teda takka.“
„Ants ütleb, et meie rahvas ei ole muidu suur ja uhke, “seletas Jürka.
„Ah muidu ei ole, kui Põrgupõhjal peab olema hästi kõrge rent?“
„Küllap vist.“
„See on muidugi jälle mõni sakste tarkus. Nagu saaks keegi seda suurt ja uhket rahvast patta või selga panna. Üks on muidugi: mida kõrgem rent Põrgupõhjal, sest suuremaks ja uhkemaks läheb Ants oma pesakonnaga. Vaata, et Ants ise ongi see suur ja uhke rahvas, kelle pärast Põrgupõhja rent aina tõuseb ja tõuseb.“
122
