XII
Kui Jürka oli Põrgupõhjal juba hulk uut põldu ja heinamaad juurde teinud, nagu talle kätte näidatud, hakkasid selguma need plaanid, millest Ants oli targu rääkinud juba aastate eest. Ka nüüd ei tulnud ta oma kavatsustega ilma pikemata välja, vaid ajas asju ääri-veeri. Ta hakkas sellest, et seletas, Põrgupõhjale tuleksid uued eluhooned ehitada, sest nüüd pole enam endine aeg. Aga ta arutas pikalt ja laialt, kuhu küll need uued hooned paigutada, sest vana hoonete koht polnud Antsu arvates sünnis. Põhjendused? Oo, Antsul oli hulk põhjendusi!
Esiteks: hooned peavad olema suurima töö- ja tegevusala keskpaigas. Vanad olid seda omal ajal, aga nüüd on see keskkoht uute põldude ja heinamaade tõttu kaugemale metsa poole nihkunud. Sinna peaksid ka minema uued hooned, liiatigi et Antsul on plaan metsast ja rägust veelgi uusi maid juurde harida.
Teiseks: kahju oleks hoonete alla raisata kõige paremaid põllu- ja aiamaid, mis asuvad vanade hoonete all ja ümbruses. Kõiki asju peab võtma ja vaatama tulu seisukohalt, ja kui seda teha õigel ajal õieti, siis võib sagedasti ühe hoobiga lüüa kaks kärbest: võib saada uued eluhooned ja võib saada hulk head põllumaad vabaks.
Kolmandaks: Jürka on ikka armastanud metsa lähedust ja rahu, lindude laulu ja loomade häälitsust, mida tõendab seegi, et ta on hakanud vanade hoonete ümbrusse puid istutama. Aga milleks puid istutada, kui neid kasvab veel vabas jumala looduses niikuinii. Selle asemel, et katsuda metsa tuua majale lähemale, võib lähendada maja metsale. See on palju lihtsam. Iseasi, kui metsa enam ei oleks, siis oleks muidugi hoopis iseasi. Ja et see aeg varsti tuleb, selles Ants ei kahtle, sest inimene armastab sae- ja paberipakke, palke, latte, roikaid, teibaid, liipreid, propse, aiavitsu ja jõulupuid rohkem kui metsa. See tuleb peaasjalikult sellest, et elava metsaga on raskem äri ajada kui surnud puuga. Muidugi, ka elavat metsa võib hinnata kui
120
