„Sa oled eile minu vennale öelnud, et ma ei anna sulle rahu,“ ütles Eleonore.
„Preili vend ütles, et ma ei anna preilile rahu,“ vastas noor Jürka.
„Ütles ta seda?“
„Ütles: minu õde jäta rahule või muidu…“
„Mis muidu?“
„Ma ei tea. Noorhärral oli kepp käes.“
„Tahtis ta sind sellega lüüa?“
„Tehku ainult proovi!“
„Ähvardad sa minu venda või?“
„Ei, ma ainult ei karda teda.“
„Ta on väga tugev, usu. Tema vastu ei saa keegi.“
„Mina saan.“
„Sa pole ju veel katsunud.“
„Mul on sarved peas, sellepärast.“
Eleonore pistis laginal naerma. See juhtus preiliga nii harva isegi omasuguste seas, rääkimata sellest, et isa palgaliste keskel.
„Miks preili naerab?“ küsis noor Jürka.
„Sa oled nii naljakas!“ Ja preili naeris veel kord.
„Ma pole üldse naljakas.“
„Ja sul on tõesti sarved peas?“
„Päris tõesti.“
Preili vahtis poisile natukene aega tõsiselt otsa ja tema muidu nii selged silmad kattusid nagu kerge uduvinaga, seda küll üürikeseks, kuid ometi nii, et noor Jürka pani seda tähele. Eleonore nõudis veel midagi, ja kui poiss seda värisevate sõrmedega – Jürka tundis, et ta sõrmed kipuvad värisema – paberisse mässis ning sidus, ütles preili talle tasakesti sootuks ükskõikse näoga:
„Täna öösel rukki ääres vastu metsa.“
Ütles, viskas pea selga ja jättis teistele head päeva, mitte aga Jürkale, nagu poleks teda olemaski. Eleonore viimased sõnad kumisesid poisil kõrvus, ilma et ta alguses oleks taibanud nende mõtet, siis aga arvas ta äkki, et ta mõistab kõik. Ja öösel läks ta rukki äärde. Aga Eleonore asemel ilmus pika ootamise peale noor Ants, hea tümikas käes.
116
