„Inimene sureb enne kui Vanapagan.“
„Inimene on igavene, kuigi sureb.“
„Muidu ei tuleks ta põrgu, sellepärast.“
„Ega siis jumal inimest ometi põrgu pärast loonud.“
„Mispärast siis?“
„Ma ei tea, aga…“
„Usu, siis tead.“
„Et seda uskuda, peaks enne õnnis olema.“
„Usu, siis oled.“
„Olen õnnis ja lähen põrgu, mis?“ küsis Ants juba teatud ärritusega.
„Õndsal ükskõik,“ vastas Jürka üsna rahulikult.
„Kuidas võib inimesel ükskõik olla, kas ta läheb põrgu või taeva!“
„Küllap võib, kui aga usub.“
„Siis on ju inimesel mõtteta uskuda.“
„Ongi, sest tuleb ikkagi põrgu.“
„Miks siis just põrgu?“
„Kui mina saan õndsaks.“
„Aga kui ei saa?“
„Saan.“
See oli otse hirmus, kuidas Jürka tallas oma õndsakssaamisel, aga Antsu meelest oli veel hirmsam, et tema ise kippus Jürkaga vestes tahes-tahtmata mõtlema ja tundma samuti. Et iseoma mõtlemisviisi muuta, katsus ta Jürkat tema usus kõigutada. Aga see ei õnnestunud tal kunagi, ammu enne sattus ta oma väidetega ummikusse. Kõige enam häiris teda lunastuseküsimus, sest ikka ja jälle tõusis tal kahtlus, kummal on õigus, kas õpetajal või Jürkal (s.t Vanapaganal, kui ta ehk tõepoolest seda on): kas lunastus loeb või ei? Kumb neist tunneb paremini salajasi jumalariigiasju?
Aga samal ajal läks igapäevane elu oma rada: Ants aina juhatas ja õpetas, keelas ja käskis ning Jürka tegi, ängeldas päevad ja pooled ööd. Et tema tööindu turgutada, seletas Ants mitmesugustes teisendites:
„Tee nüüd, kuidas arvad, aga mina olen seda mõelnud ainult sinu kasuks. Sa kinnitad ju alati, et tahad õndsaks saada, aga õpetajagi ütleb, et kõige kergemini saab seda tööga. Alles hiljuti pidasime kahekesi aru, et kuidas küll sinu põlve pisut kergendada, aga õpetaja
114
