„Sellest aitab, rohkem pole vaja. Nii et – kui keegi peab uskuma, et ta on inimene, siis peab ta juba enne inimene olema, vähemalt pisutki?“
„Pisut peab olema.“
„Aga kas koer või hobune võiks uskuda, et ta on inimene?“
„Loomal ei ole usku, armas Ants.“
„Miks?“
„Usk on ainult seal, kus elav ja igavene hing.“
„Kas loomal ei ole siis igavest hinge?“
„Ei, armas Ants.“
„On see kindel?“
„Nii tõesti kui usume lunastust ja õndsakssaamist.“
„Aga siis peab ju Põrgupõhja Jürka olema tõeline Vanapagan, kes on pugenud inimesenahka, et maa peal õndsaks saada.“
„Kuis nii?“ küsis õpetaja üllatatult, sest ta ei mõistnud Antsu hüppavat loogikat.
„Aga muidugi, õpetaja!“ hüüdis Ants. „Kui koer või hobune ei või uskuda, et ta on inimene, kuidas siis inimene võiks uskuda, et ta on Vanapagan! Ja Jürka usub seda kaljukindlalt, nii kindlalt, et see, kes nõnda usub, peab seda tõesti olema.“
„Ei, armas Ants. Siin sa eksid.“
„On siis hobusel raskem end uskuda inimeseks kui inimesel end Vanapaganaks?“
„Raskem, tingimata.“
„Aga me elame ju hobusega nii kaua külg külje ääres, kuna aga…“
„Ei aita, armas Ants.“
„Kuna aga Vanapaganat on ainult mõned üksikud näinud.“
„See ongi peaasi: kui pole näinud, hakkad uskuma, näed, ei hakka. Pealegi, sa unustad, et meie hingeline sugulus Vanapaganaga on palju suurem kui loomaga: meil mõlemal on igavene hing, ainult et Vanapagana hing ei saa õndsaks.“
„Aga kui ta usub lunastust nagu inimenegi?“
„Ega ta ei usu ju. Jürkagi ütleb, et lunastus ei loe.“
„Nii et ka Jürka ei või õndsaks saada?“
„Ilma lunastuse usuta ei või keegi õndsaks saada.“
112
