Mine sisu juurde

Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/104

Allikas: Vikitekstid
See lehekülg on heaks kiidetud.

sest et on osa temast. See oleks samuti, kui et, ütleme, sul on kirves ühes varrega ja sa müüd selle kirve ära, kas sa võid siis öelda, et vars on veel sinu oma, kui juba kirves on müüdud ja teine ta välja maksnud?“

„Ei vist.“

„Nii et ka vars on selle oma, kes ostis kirve ühes varrega, arvad sa?“

„Küllap vist.“

„Noh, siis on meie vahel kõik selge. Põrgupõhja on see kirves ja maja minu teelahkmel tema vars, ning kuna mina ostsin Põrgupõhja, teiste sõnadega kirve, siis ostsin ühes sellega ka varre, mis on ära seletatud maja.“

„Jah, sest Põrgupõhja oli enne kui maja.“

„Just, seda minagi,“ nõustus Ants. „Oli Põrgupõhja, tuli maja, läks Põrgupõhja, läks ka maja, sest mis teha varrega, kui pole kirvest. Ja et asi oleks meie vahel täiesti selge, siis teeme täna nõnda, et kõik, mis tänini meie vahel olnud, olgu lõpetatud, minul pole enam sinult saada ega sinul pole enam minule maksta, nii et kriips kõigele peale. See, mis vanast ajast jäänud, selle ma kingin sulle, sest sul on niikuinii tänini raskusi olnud. Peale selle on sul suur pere toita, see pole mänguasi. Sa ära pane pahaks, Jürka, sest kõik sünnib sõprade vahel, aga ma olen üks ja teine kord sinu elule seal Põrgupõhjas silma löönud, olen näind, mis teed, kuis oled ja mis sööd. Ja usu, va vennas, minu sead ja koerad söövad paremat toitu kui sinu eit ja lapsed. Seda asja katsume muuta, sest nüüd pole enam endine aeg. Olid omanik ja elasid, kuis süda kutsus, aga nüüd ei ole enam omanik, sest omanik olen mina, ja nüüd vaatan mina pisut, kuis minu süda kutsub.“

„Ega kedagi, eks muidugi,“ lausus Jürka vahele nii-öelda viisakuse pärast, sest asja enda kohta polnud tal arusaamatuse tõttu midagi öelda. Elu oli kiiremalt liikunud kui tema aru, sündmused olid ratsutanud temast üle.

„Nii et tänasest peale hakkab meie vahel uus rehnut, teine sott,“ jätkas Ants. „Sina hakkad jällegi Põrgupõhja rentnikuks ja nüüd vaatame, mis seal teha annab. Mina olen seda mõtet haudund, et kui õige nüüd hakkaks maaparandusega peale. Sest mis on õieti muutu-


104