inimeses olema paigast nihkunud, vaimult ja hingelt muidugi. Kaebaja, kõigile tuntud ja lugupeetud jõukas kodanik, edumeelne ja riigitruu seltskonnategelane, kiriku vöörmünder, ammuaegne bridžiharrastaja ja esimese grammofoni omanik kihelkonnas, on kaebealuse sõber, nagu see seda ise kohtu ees kinnitab, aga ometi ei kõhkle ta oma sõbrale pori pildumast. See ajab peagu arvamusele, et kaebealune pole oma tegude eest üldse vastutav. Aga kuna on teada teisest küljest, et kaebealune on kohaomanik ja paljude laste isa ning et ta on oma naist, ja lapsi kaitstes isegi karuga käsitsi kokku läinud, siis peab ometi otsusele tulema, et tal vastutustunne ometi olemas, kuigi ehk piiratud määral. Nõnda oleks seaduse ja õiguse kohus talle kergendatud karistusega mõista anda, et kui oma lapsi kaitstakse karu vastu, siis oma sõbra laste isa ausale nimele ei tohi samal ajal autut varju heita.“
Jürka kuulas, nii et suured higiojad jooksid tal mööda nägu alla, aga ometi ei saanud ta mõhkugi aru. Millest küll räägitakse, kui räägitakse nii pikalt ja ilusasti, mõtles ta endamisi. Oli täiesti võimatu, et see käis tema asja kohta. Sest mis oli sellest rääkida? Tema andis raha, Ants ehitas maja, see oli kõik. Miks ehitas? Sest et oli tema sõber. Kes seda ei usu, see ei saa sellest ka aru.
Kohtunik ilmus uuesti. Kästi püsti tõusta. Jürka tõusis ka, sest tema käsule vastu ei hakka, kuigi ei saa sagedasti aru, milleks need käsud. Kohtunik luges midagi kiiresti ette. Jürka kõrvu hakkasid ainult lõpuks valjemalt, aeglasemalt ja selgemalt hääldatud sõnad: „…kaheks päevaks aresti tingimisi aastase katseajaga.“
„Kes? Mis?“ lausus Jürka arusaamatuses, aga kaugemale ta ei jõudnud, sest kusagilt ilmus Ants oma asemikuga ja mõlemad soovisid talle naeratades õnne.
„Sain su päästa,“ ütles Ants. „Täna tegid hästi, kui ütlesid, et oled Vanapagan, kohtunikul tulid kohe teised silmad pähe.“
Ikka veel ei saanud Jürka millestki aru, aga kui Ants võttis tal käe alt kinni, viis ta välja oma vedruvankri juurde ja käskis sinna peale istuda, et üheskoos koju sõita, siis taipas ta, et kõik on hästi, ja kui on tõepoolest hästi, eks ei ole siis üsna ükskõik, kuidas ta on. Kui olid jõudnud juba põldude vahele, ütles Jürka:
„Lahke mees see kohtusaks, küsib ilusti ja…“
100
