kosutab inimeste meeli oma lauluga; seepärast ripub peaaegu iga maja räästa all nöörist punutud vutipuur.
Luuletajat ja unistajat ei rahuldaks ka selle maanurga lihtne ja tagasihoidlik üldilme. Siin ei õnnestuks neil näha ühtki šveitsi või šoti stiilis õhtut, kus kogu loodus — mets, vesi, hurtsikute seinad ja liivakingud — kõik hõõgub purpurses kumas, kus sellel purpurfoonil paistaks selgesti silma läbi liiva looklevat teed mööda ratsutav meestesalk, kes on saatnud mõnda leedit jalutuskäigul muistsete varemete juurde ja ruttab nüüd tagasi põlisesse lossi, kus neid ootab vanaäti jutustatud episood Rooside sõjast, metskitse praad õhtueineks ja mõni ballaad, mida laulab lauto saatel noor miss, — kõik need pildid, mida Walter Scotti sulg on meie kujutlusse lükkinud.
Ei, midagi niisugust siin maal ei ole.
Kui vaiksed ja unised on need paar-kolm küla, mis moodustavad selle maakoha! Nad on ligistikku ja otsekui pudenenud hiiglase käest pillatuna siia-sinna, kuhu nad on tänapäevani jäänudki.
Üks hurtsik on juhtunud jääraku kaldale, ja seal seisab ta praegugi, mäletamatust ajast saadik, tugedes ühe nurgaga, mis õhus ripub, kolmele roikale. Kolm-neli inimpõlve on siin õnnelikult oma elupäevad mööda saatnud.
Pealtnäha peaks kanalgi olema kardetav sinna sisse minna, aga seal elab oma naisega Onissim Suslov — tüse mees, kes ei mahu oma onnis püstigi seisma.
Igaüks ei mõistagi Onissimi onni astuda, ehk olgu siis, et tulija paluks onni, et „tareke jääks seisma, tagaküljega metsa poole ja esiküljega tema poole“.
Trepp rippus jääraku kohal, ja et sinna pääseda, pidi ühe käega kaldarohust, teisega katuseräästast kinni haarama ning siis trepile kargama.
Teine hurtsik on vastu mäekülge ja tuletab meelde pottpääsukese pesa; teisal on kolm onni kobaras koos; kaks hurtsikut aga asuvad otse jääraku põhjas.
Küla on vaikne ja unine: uksed ja aknad on hääletult pärani lahti; ainustki hinge pole näha; ainult kärbsed lendavad ja sumisevad pilvena tare sumbunud õhus.
Asjatu on onni astujal valjusti hüüda: vastuseks on surmavaikus; harva juhtub, et mõnest hurtsikust kostab ahju peal hingitseva vanaeide tõveoigamist või jõuetut köha või et vaheseina tagant ilmub särgiväel kolmeaastane paljasjalgne sarjaspeaga poisike, kes vaikides üksisilmi sisseastujat vahib ning siis jälle kartlikult peitu poeb.
99
