„Sedasama, mis teisedki teevad: sõitke välismaale!“
„Välismaale?“ kordas Oblomov üllatunult.
„Jah, muidugi; mis seal siis on?“
„Armas aeg, doktor, välismaale? Kuidas on see võimalik?“
„Miks mitte?“
Oblomov libistas pilgu enne üle oma keha ja siis üle oma kabineti, siis kordas masinlikult:
„Välismaale?“
„Mis teid siis takistab?“
„Mis takistab? Kõik…“
„Mis kõik? Pole raha või?“
„Jah, jah, raha pole mul tõepoolest,“ ütles Oblomov õhinal, rõõmustades, et ta nii loomuliku takistuse oli leidnud, mille varju ta võis täiesti pugeda. „Lugege, mis külavanem mulle kirjutab… Kuhu see kiri nüüd jäi? Zahhar!“
„Hea küll, hea küll,“ ütles doktor, „see ei puutu minusse; minu kohus on teile ainult öelda, et peate oma eluviisi muutma, kohta, kliimat, tegevust — kõike, kõike…“
„Hea küll, ma mõtlen järele,“ ütles Oblomov. „Kuhu ma peaksin siis sõitma ja mis ma peaksin seal tegema?“ küsis ta.
„Sõitke Kissingeni või Emsi,“ soovitas arst, „seal saadate juuni ja juuli mööda; joote mineraalvett; siis sõitke Šveitsi või Tirooli — viinamarjakuuri läbi tegema. Seal saadate mööda septembri ja oktoobri.“
„Pagan teab kuhu — Tirooli!“ sosistas Ilja Iljitš vaevu kuuldavalt.
„Siis veel kuhugi kuiva kliimasse, kas või Egiptusse…“
„Tohoh!“ mõtles Oblomov.
„Jätke igasugune muretsemine ja kurvastamine…“
„Teil on hea rääkida,“ tähendas Oblomov, „teie ei saa külavanemalt niisuguseid kirju…“
„Ka mõtlemisest peate hoiduma,“ jätkas doktor.
„Mõtlemisest?“
„Jah, mõttepingutusest.“
„Aga minu mõisa ümberkorralduste plaan? Armas aeg, olen ma siis puupakk või?…“
„Naah, see pole minu asi. Minu kohus on ainult teid hoiatada. Ka kirgedest tuleb hoiduda, need takistavad paranemist. Peate katsuma oma meelt lahutada ratsutamisega, tantsimisega, jalutamisega värskes õhus, lõbusa vestlusega, eriti daamide seltskonnas, nii et süda ainult kerget ja mõnusat erutust tunneks.“
Oblomov kuulas teda noruspäi.
81
