„Oled sa arust ära? Lihunikule üksi nii suur hunnik raha?“
„Kolm kuud põle makstud, nõnda see hunnik tuleb! Siin on kõik kirjas, varastud põle midagi.“
„No ütle veel, et sa pole mürgine!“ ütles Oblomov. „Miljoni eest loomaliha ostetud! Kuhu see sul kõik mahub? Oleks, et sa kobedamakski läheksid!“
„Ega mina põle seda ära söönd!“ kähvas Zahhar vastu.
„Ah ei ole? Ah sina pole söönud?“
„Mis te siis veel leiva pärast mulle ette viskate? Näh, vaadake!“
Ja Zahhar pistis härrale ka teised arved pihku.
„Noh, kellele veel?“ küsis Ilja Iljitš, lükates võidunud kaustikud pahaselt eemale.
„Sada kakskümmend üks rubla kaheksateist kopikat leivapagarile ja aiaviljamüüjale.“
„See on röövimine! See on pagan teab mis!“ ütles Oblomov enesevalitsust kaotades. „Oled sa lehm või, et sa nii palju aiavilja näost alla ajad?…“
„Ei! Mina olen mürgine inimene,“ tähendas Zahhar kibestunult ja pöördus nüüd täiesti küljega härra poole. „Kui te Mihhei Andreitšit üle läve ei laseks, siis kuluks vähem!“ lisas ta juurde.
„Noh, kui palju see siis lõpuks tuleb, arva kokku!“ ütles Ilja Iljitš ja hakkas ise ka arvutama.
Zahhar hakkas näppudel kokku võtma.
„Pagan teab, mis jamps see on: iga kord on ise summa!“ ütles Oblomov. „Noh, palju sina said? On kakssada või?“
„Oot-oot, andke aega!“ torises Zahhar silmi pilukile tõmmates, „kaheksa kümmet ja kümme kümmet teeb kaheksateist kümmet, ja veel kaks kümmet…“
„Noh, nõnda ei saa sa kunagi valmis,“ ütles Ilja Iljitš, „mine oma tuppa ja too mulle arved homme kätte, ja muretse paberit ja tinti ka… Nii suur hunnik raha! Ma olen küll öelnud, et maksaks natukehaaval, aga ei: ikka sätib nii, et kõik korraga… On aga mees!“
„Kakssada viis rubla ja seitsekümmend kaks kopikat,“ ütles Zahhar arvutamisega lõpule jõudes. „Olge hääd, andke raha!“
„Mis, kas kohe või? Oota homseni, ma vaatan veel üle.“
„Kuidas soovite, Ilja Iljitš, aga nemad paluvad küll…“
„Nonoh, jäta järele! Kui ma ütlesin juba, et homme, siis saad homme. Mine oma tuppa, ma hakkan tööle: mul on tähtsamaid muresid.“
79
