netti sisse seades hoolitsenud just ainult selle eest. Rafineeritud maitse poleks leppinud punasest puust jäigalt raskepäraste toolide ega logisevate riiulitega. Teise sohva seljatagune oli upakile vajunud, liimitud puuraam paiguti lahti tulnud.
Samasugune ilme oli ka piltidel, vaasidel ja pudi-padil.
Peremees ise vaatas oma kabineti sisustust nii ükskõikselt ja hajameelselt, nagu oleks ta pilk tahtnud küsida: „Kes on küll kõik selle siia kokku tassinud ja paigale pannud?“ Oblomovi enda ükskõikse suhtumise tõttu oma varandusse ja võib-olla teener Zahhari veelgi suurema ükskõiksuse tõttu sama objekti suhtes üllatas kabinet tähelepanelikumat silma lohakuse ja lagasolekuga.
Piltide ümber seintel rippus vanikutena tolmuseid ämblikuvõrke; peeglid võisid asjade peegeldamise asemel ennemini tahvlite aset täita, et nende tolmunud pinnale kirjutada märkmeid meelespidamiseks. Vaibad olid plekke täis. Sohval vedeles käterätt; harva juhtus, et hommikul ei seisnud laual veel õhtusöögist koristamata jäänud taldrik ühes soolatoosi ja puhtaks näritud kondiga või et laud polnud leivapurune.
Kui poleks olnud seda taldrikut laual, äsja tõmmatud pika varrega piipu voodi najal või lamavat peremeest ennast voodis, siis oleks võinud arvata, et siin ei elatagi — nii tolmunud ja pleekinud oli kõik, nii märkamatu oli siin elava inimese kohalolek. Riiulitel oli küll näha paar-kolm avatud raamatut ja ajaleht, kirjutuslaual seisid tindipott ja suled; kuid raamatute pealmised, avatud lehed olid koltunud ja neid kattis tolm; nagu näha, olid nad ammust ajast sinna unustatud; ajalehe number näitas möödunud aastat ja tindipotist oleks vaid mõni kärbes pirinal lendu tõusnud, kui sinna oleks katsutud sulge kasta.
Ilja Iljitš ärkas täna enda kohta haruldaselt vara, juba kell kaheksa. Miski tegi talle tõsist muret. Vaheldumisi ilmus ta näole just nagu hirm või ahastus või tusk. Nähtavasti toimus tema sisimas võitlus, kuid mõistus polnud veel appi rutanud.
Asi oli nimelt selles, et Oblomov oli eelmisel päeval saanud maalt, oma külavanemalt halva kirja. Võib juba arvata, mis halbustest külavanem kirjutab: viljaikaldusest, maksuvõlgadest, sissetuleku vähenemisest jne. Kuigi külavanem ka mullu ja tunamullu oli oma mõisahärrale täpselt samasisulisi kirju saatnud, mõjus viimane kiri ometi niisama tugevasti nagu iga halb üllatus.
On see siis kerge? Pidi mõtlema, mis samme astuda, mis
7
