sesse armub ning on valmis talle oma kätt ja südant pakkuma, mida nii paljud ka tegelikult teevad, et siis pärast eluaeg sügavalt kahetseda.
Sel õndsal ajal sai ka Ilja Iljitšile ilusate naiste poolt sageli osaks mahedaid, sametisi või koguni kirglikke pilke, musttuhat tõotavat naeratust, paar-kolm mitte millekski kohustavat suudlust ning veelgi rohkem sõbralikke ja nutmaajavalt valusaid käepigistusi.
Seejuures ei langenud ta kunagi iluduste vangi, ei hakanud nende orjaks, isegi mitte liiga innukaks austajaks, juba sel põhjusel, et lähema tutvuse sobitamine naistega toob alati kaasa palju sekeldusi. Oblomov piirdus enamasti ikka austamisega eemalt, aupaklikust kaugusest.
Harva viis saatus teda mõnele naisele seltskonnas nii lähedale, et ta oleks võinud süttida ja ennast armunuks nimetada. Seepärast ei arenenud tema armumängud ka tõsisteks romaanideks: nad lõppesid juba alguses ja võistlesid oma süütuse, lihtsuse ja puhtuse poolest mõne täisikka jõudva pansionipreili armulugudega.
Kõige enam kartis ta kahvatuid, kurbi neidusid, enamasti mustade silmadega, kust vaatasid vastu „piinavad päevad ja patused ööd“; kartis neidusid, kes tundsid teistele teadmata kurbusi ja rõõme, kellel oli ikka midagi usaldada ja öelda ja kes siis, kui nad ütlema pidid, hakkasid värisema, ootamatult pisaraid valama, heitsid äkki sõbrale käed kaela ümber, vaatasid talle kaua silma, tõstsid siis pilgu taevasse, öeldes, et nende elu on sündimisest saadik ära neetud, ja langesid mõnikord minestusse. Hirmuga hoidus ta niisugustest neidudest eemale. Tema hing oli alles puhas ja neitsilik; võib-olla ootas see oma aega, oma õiget armastust, oma suurt kirge; aga aastate möödudes ootas ta seda nähtavasti ikka vähem ja kaotas lõpuks lootuse.
Veel külmemalt lahkus Ilja Iljitš oma sõprade hulgast. Niipea kui ta külavanema käest esimese kirja sai, mis rääkis ikaldusest ja maksuvõlgadest, vahetas ta oma esimese sõbra — koka — köögitüdruku vastu, siis müüs ära ka hobused ja laskis varsti kõik teisedki „sõbrad“ minna.
Peaaegu miski ei meelitanud teda enam kodunt välja ja päev-päevalt kasvas ta ikka enam oma korteri külge.
Esiteks pidas ta raskeks päev otsa korralikult rõivastatud olla; siis jättis ta laiskuse pärast võõrsil lõunalkäimise, välja arvatud ainult lähedased tuttavad, enamasti poissmehed, kelle juures võis kaelasideme ära võtta, vestinööbid lahti teha, võis isegi „pisut pikutada“ või tund aega magada.
57
