sul on kaksteist lapsehinge, „üks väiksem kui teine“! Ja et kell viis oleks supp laual! Miks sa pirukat teha ei lasknud?“
Oblomov ei vastanud; ta ei kuulanud Tarantjevit; suletud silmil mõtles ta juba ammu millestki muust.
Tarantjevi äraminekuga sugenes tuppa umbes kümneks minutiks segamatu vaikus. Oblomovi tuju oli halb külavanema kirja pärast, eelseisva kolimise pärast, ja mingil määral oli ka Tarantjevi patramine teda väsitanud. Lõpuks ohkas ta.
„Miks te ei kirjuta?“ küsis Aleksejev vaikselt. „Ma teritaksin teile sule valmis.“
„Teritage, ja jumal teiega, minge nüüd kuhugi,“ ütles Oblomov. „Ma hakkan üksi tööle, teie kirjutate siis peale lõunat ümber.“
„Hea meelega,“ vastas Aleksejev. „Tõepoolest, ma ehk segan mingil moel… Ma lähen seni ja ütlen, et meid Jekaterinhofi ei oodataks. Jumalaga, Ilja Iljitš!“
Kuid Ilja Iljitš ei kuulnud teda: ta oli jalad enda alla kerinud ja lamaskles tugitoolis, murelikke mõtteid heietades või siis poolunes viibides.
V
Juba kaheteistkümnendat aastat elas Oblomov, sünnilt aadlik, au poolest kolleegiumisekretär, paigast liikumata Peterburis.
Algul, vanemate eluajal, elas ta kitsamalt, pidas kahetoalist korterit ja ainult maalt kaasatoodud teenrit, Zahhari; kuid isa ja ema surma järel jäi ta kusagilt kaugemast kubermangust, peaaegu Aasiast päranduseks saadud kolmesaja viiekümne hinge ainuomanikuks.
Endise viie tuhande asemel oli ta aastasissetulek nüüd seitse kuni kümme tuhat rubla paberrahas; ja seega muutus kogu elu teistsuguseks, suurejoonelisemaks. Ta üüris suurema korteri, palkas endale koka ja muretses isegi paari hobuseid.
Tol ajal oli ta alles noor, ja kuigi ei saa öelda, et ta oleks olnud loomu poolest elav, oli ta ometi elavam kui praegu; siis oli ta veel täis kõiksuguseid püüdlusi, lootis veel midagi, ootas nii mõndagi saatuselt ja ka iseendalt, valmistus elukutseks, mingi osa täitmiseks — eeskätt muidugi teenistuses, millisel eesmärgil ta oligi Peterburi sõitnud. Siis mõtles ta ka selle osa peale, mida tal seltskonnas etendada tuleb; ja
53
