„Võib-olla…“ vastas kirjanik laisalt haigutades.
„Paras juhus: küsi mõne käest, hõberubla eest müüb igaüks neist sulle oma eluloo; sina paned kirja ja müüd vaheltkasuga edasi. Näed seda vanameest: tavaline kerjus, kõigiti paslik tüüp. Hei, vanamees! Tule siia!“
Hüüde peale keeras vanamees ringi, võttis mütsi peast ja tuli lähemale.
„Armulised härrad!“ kähises ta. „Aidake vaest santi, ma olen vana sõjamees, kolmekümnes lahingus haavata saand…“
„Zahhar!“ hüüdis Stolz üllatunult. „Sina siin?“
Zahhar jäi paugupealt vait, siis varjas ta käega silmi päikese eest ja vaatas hoolega Stolzi.
„Andke andeks, kõrgeausus, ei tunne… ma olen puhta pimedaks jäänd!“
„Sa ei tunne oma isanda sõpra Stolzi ära,“ ütles Stolz etteheitvalt.
„Ui-ui, isake Andrei Ivanõtš! Ossa heldus, näe, mis pimedus teeb! Isake, kullapai!“
Ta püüdis Stolzi kätt oma pihku saada, sai aga hoopis kuuehõlma ja suudles seda.
„Et issand mulle, vanale krantsile, veel seda rõõmu laskis osaks saada…“ ulgus ta pooleldi naerdes, pooleldi nuttes. Tema nägu otsmikust lõuani kattis nagu punane pitsatilakk. Ninal oli peale selle veel sinakas varjund. Pea oli nüüd täiesti paljas, põskhabe aga endiselt suur, ainult et pulstunud ja tokerdanud kui vilt; kummaski habemepooles valendas just nagu käputäis lund. Seljas oli tal räbaldunud ja õige luitunud sinel, millel puudus teine hõlm; palja jala otsas olid vanad kalossid; käes hoidis ta väga kulunud karvamütsi.
„Ossa armuline jumal! Tegi mulle täna pühade puhul hääd meelt…“
„Mis on sinuga juhtunud? Miks sa niisuguses seisukorras oled? Kas sul häbi ei ole?“ küsis Stolz validalt.
„Oh, isake Andrei Ivanõtš! Mis parata!“ ütles Zahhar raskelt ohates. „Kust ma süüa saan? Kui Anisja veel elas, siis ma ei hulkund ringi, siis oli leib omast käest, aga kui ta koolerasse suri — olgu issand talle armuline! — ei taht proua vennas mind enam majas pidada, sõimas söödikuks. Mihhei Andreitš Tarantjev katsus ka iga kord, kui temast mööda läksin, jalaga tagumikku anda; see põld enam miski elu! Muudkui kuula seda tänitamist! Uskuge, härra, leivapalagi ei läind enam suust alla! Kui prouat põleks — andku
479
