Aga kui suured muudatused on veel maja sees! Seal valitseb võõras naine, hullavad võõrad lapsed. Jälle näitab siin aeg-ajalt oma metsikut, punast, ärajoodud nägu Tarantjev ja enam pole siin näha vaikset, vagurat Aleksejevit. Pole ka Zahhari ega Anisjat: uus paks köögitüdruk talitab köögis, täites rohmakalt ja vastumeelselt Agafja Matvejevna tasaseid käske; aga sama Akulina, undrukusaba vöö vahel, peseb künasid ja savipotte; ning sama unine kojamees, kes käib ikka sama kasukaga, saadab oma päevi putkas logeldes surma poole. Kindlal kellaajal, hommikul ja lõunatunnil, vilksatab aialippide tagant jälle „vennakse“ kuju mööda, suur pakk kaenla all ning talvel ja suvel kummikalossid jalas.
Ja mis on Oblomovist saanud? Kus tema on? Kus? — Lähema surnuaia vaikses nurgas, põõsaste vahel puhkab tagasihoidliku hauaurni all tema põrm. Sõbrakäega istutatud sirelite oksad suiguvad haua kohal, segamatult lõhnab koirohi. Näib, nagu valvaks vaikuseingel ise tema hauaund.
Nii teraselt, kui armastava naise silm valvaski Oblomovi järele igal ta elumomendil, panid igavene rahu, igavene tegevusetus ja laisk ühest päevast teise roomamine ometi elumasina pikkamisi seisma. Ilja Iljitš suri nähtavasti valudeta ja piinadeta: nagu oleks kell seisma jäänud, mida on unustatud üles keerata.
Keegi ei näinud tema viimseid silmapilke, ei kuulnud tema surmaeelset ägamist. Rabandus tabas teda aasta pärast veel kord ja läks jälle õnnelikult mööda: Ilja Iljitš jäi ainult kahvatuks, jõuetuks, sõi vähe, käis harva aias jalutamas, muutus ikka vaiksemaks ja mõtlikumaks ning nuttis koguni aeg-ajalt. Ta aimas surma lähenemist ja kartis.
Mitu korda hakkas tal halb, aga see läks üle. Kord hommikul tahtis Agafja Matvejevna talle harilikul ajal kohvi tuua ja leidis ta nii rahulikult igaveses unes puhkavat, nagu magaks ta ajalikku und, ainult pea oli veidi padja pealt ära nihkunud ja käsi oli kramplikult südamele surutud, kuhu veri oli nähtavasti kokku voolanud ja seisma jäänud.
Agafja Matvejevna on juba kolmat aastat jälle lesk: selle aja sees on kõik endiseks muutunud. Vennas oli podrätsikuks hakanud, kuid selle tööga üsna vaeseks jäänud, kuni ta mingil moel, igasuguste kavaluste ja kummarduste abil, sai tagasi endisele kirjutajakohale, „kus talupoegi kirja pannakse“, ning jälle läheb ta jalgsi ametisse ja toob sealt koju viieteistkümne-, kahekümne- ja kahekümne viie kopikalisi, mida ta hästi ärapeidetud laekasse kogub. Menüü on nüüd
474
