selle ainult päeva võrra edasi, aga minust lahti sa ei saa… Homme või ülehomme, ükskõik, siis saame ikkagi kokku!“
Oblomov vaikis longuspäi ega julgenud silmi tõsta.
„Millal siis? Olga nõuab vastust.“
„Ah, Andrei,“ ütles Oblomov õrnal, paluval häälel, võttis tal ümbert kinni ja pani pea tema õlale. „Jäta mind päriselt rahule… unusta ära…“
„Mis? Alatiseks või?“ küsis Stolz üllatunult, vabastas end tema käte vahelt ja vaatas talle otsa.
„Jah!“ sosistas Oblomov.
Stolz taganes sammu võrra.
„Oled see sina, Ilja?“ ütles ta etteheitvalt. „Sa ajad mind minema, ja kelle pärast — selle naise pärast!… Mu jumal!“ karjatas ta peaaegu nagu äkilisest valust. „See laps, Ilja, keda ma siin nägin… Ilja, Ilja! Põgene siit, lähme, lähme ruttu! Kui sügavale sa oled langenud! See naine… kes ta sulle on?…“
„Minu naine!“ vastas Oblomov rahulikult.
Stolz tardus soolasambaks.
„Ja see laps on minu poeg! Tema nimi on Andrei — sinu mälestuseks!“ ütles Oblomov kõik korraga ära ja tõmbas kergendatult hinge, et ta oli selle koorma oma südamelt maha saanud.
Nüüd kadus jume Stolzi näost ja ta jõllitas oma ümbrust üllatunud, peaaegu sõgenenud silmil. Nende vahel haigutas äkki kuristik, kõrgus müür ja Oblomovit poleks nagu enam olnudki, nagu oleks ta tema silme eest kadunud, sügavikku langenud, ja ta tundis ainult kõrvetavat tuska, mida tunneb inimene, kes tõttab ärevuses üle pika aja sõbraga kokku saama ja saab teada, et teda ei ole ammu enam, et ta on surnud.
„Kadunud!“ sosistas ta masinlikult. „Mida ma Olgale ütlen?“
Oblomov kuulis viimaseid sõnu, tahtis midagi vastata, aga ei saanud. Ta sirutas Andrei poole mõlemad käed, ja nad kaelustasid teineteist vaikides, tugevasti, nagu seda tehakse lahingu või surma eel. See kallistus lämmatas sõnad, pisarad, tunded…
„Ära unusta mu Andreid!“ olid Oblomovi viimased, kustuval häälel öeldud sõnad.
Tummalt ja pikkamisi läks Andrei välja, mõttes ja pikkamisi astus ta üle hoovi ning istus tõlda, kuna Oblomov sohvale istus, küünarnukid lauale toetas ja käed silmade ette pani.
472
