hing; niisuguseid inimesi on vähe; nad on haruldased; nad on pärlid rahva hulgas! Tema südant ei saa ära osta; teda võib alati ja igal pool usaldada. See ongi see, millele sa oled truuks jäänud ja mille pärast tema eest hoolitsemine pole mulle kunagi raske. Ma olen tundma õppinud paljusid väärt inimesi, aga nii lihtsat, selget ja puhast südant pole ma näinud, ma olen paljusid armastanud, aga mitte kedagi nii kindlalt ja palavalt kui Oblomovit. Kui oled teda kord tundma õppinud, siis ei saa teda armastamata olla. On see nii? Olen ma õieti aimanud?“
Olga vaikis, pilk õmblustööl. Andrei jäi mõtlema.
„Kas see siis polegi kõik? Mis veel? Ah jaa!“ lisas ta siis elavalt ja lõbusalt. „See läks hoopis meelest… tuviõrnus…“
Olga hakkas naerma, pani õmblustöö ruttu kõrvale, jooksis Andrei juurde, võttis tal kaela ümbert kinni, vaatas talle mõni aeg säraval pilgul otse silma ja jäi siis pead mehe õla vastu toetades mõttesse. Tema mälus elustus Oblomovi tasane, mõtlik nägu, tema õrn vaade, tema alandlikkus, siis tema haledalt häbelik naeratus, millega ta oli lahkumisel Olga etteheidetele vastanud… ja Olgal hakkas temast nii kahju, tal oli tema pärast nii valus…
„Sa ei jäta teda hooletusse, ei ütle temast lahti?“ küsis ta, hoides käsi ikka veel mehe kaela ümber.
„Mitte kunagi! Või olgu siis, et meie vahel äkki kuristik avaneb või müür kerkib…“
Olga suudles meest.
„Ja kui Peterburi jõuame, võtad mind kaasa?“
Andrei vaikis.
„Eks? Jah?“ nõudis naine tungivalt vastust.
„Kuule, Olga,“ ütles Andrei ja püüdis naise käsi kaela ümbert lahti võtta, „enne tuleb siiski…“
„Ei, ütle jah, luba seda, muidu ma sind rahule ei jäta!“
„Võib ju ka,“ vastas Andrei, „aga mitte esimesel, vaid teisel korral; ma tean, mis sinuga sünnib, kui sa tema…“
„Ära räägi, ära räägi!…“ ütles Olga vahele. „Jah, sa võtad mind kaasa, ja kahekesi ajame kõik joonde. Üksi sa ei oska, ei taha!“
„Olgu peale; aga sa rikud oma tuju, ja võib-olla tükiks ajaks,“ ütles Andrei, kes polnud päris rahul, et Olga temalt nõusoleku välja pressis.
„Pea meeles,“ lõpetas Olga, istudes oma kohale tagasi, „sa taganed ainult siis, kui avaneb kuristik või kerkib müür teie vahele. Ma ei unusta seda lubadust.“
457
