on veel tugevam ja teravasilmsem kui tema ise?… Vaene Ilja!
„Vaene Ilja!“ ütles Andrei kord kuuldavalt, kui ta minevikule mõtles.
Seda nime kuuldes laskis Olga käed koos õmblustööga rüppe langeda, tõstis pea ja vajus sügavalt mõttesse. Nime hüüdmine oli mälestused ellu äratanud.
„Kuidas ta elab?“ küsis ta mõne aja pärast. „Kas seda siis tõesti teada ei saa?“
Andrei kehitas õlgu.
„Võiks mõelda, nagu me elaksime alles sel ajal, kus posti polnud olemas,“ ütles ta, „kus inimesed lahkudes teineteist kadunuks pidasid ja tõesti ka jäädavalt kadusid.“
„Sa võiksid veel mõnele oma sõbrale kirjutada: saaks vähemalt teada…“
„Me ei saaks midagi muud teada kui ainult seda, mida me juba teame: et ta on elus ja terve, elab sealsamas korteris, ja seda tean ma ilma sõpradetagi. Aga kuidas ta elab, kas ta on oma eluga rahul, kas ta on hingeliselt juba surnud või hingitseb veel elusäde — seda ükski kõrvaline inimene teada ei saa…“
„Ah, ära räägi nõnda, Andrei: hirmus ja valus on seda kuulda! Ma tahaksin nii väga teada, aga ma kardan…“
Olgal oli nutt varaks.
„Kevadel sõidame Peterburi, siis näeme ise…“
„Mis sest kasu on, et näeme, peab tegema kõik, et…“
„Kas ma siis pole teinud? Olen ma teda vähe manitsenud, tema asju ajanud ja korraldanud — kui ta selle peale vähemalt vastakski! Kokku saades on ta kõigega päri, aga niipea kui ta silmist lased — jumalaga: magab jälle! Jända nagu joodikuga!“
„Mis sa siis lased teda silmist?“ küsis Olga kärsitult. „Temaga peab otsustavalt talitama: kaasa võtma, tõlda panema ja maale viima. Me asume ju nüüd oma mõisa elama; ja tema on sealsamas lähedal… me võtame ta kaasa…“
„No siis on meil alles mure kaelas!“ arutas Andrei toas edasi-tagasi käies. „Ja lõppu sel ei tule!“
„On see sulle raske?“ küsis Olga. „See on uudis! Esimest korda kuulen sind selle mure pärast nurisevat.“
„Ma ei nurise,“ vastas Andrei, „ma ainult arutan.“
„Ja miks sa niimoodi arutad? Sa oled iseendale tunnistanud, et see on tüütu ja tülikas, eks ole?“
Olga vaatas uurivalt mehele otsa. Mees raputas pead.
455
