Mine sisu juurde

Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/451

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kirglikule tuhinale. Tema sõnad kõlasid nukralt, just nagu näeks ta juba kauguses seda muret ja tööd.

Mehe nukrast häälest vapustatuna jäi Olga vait. Ta uskus Andreid täielikult ja uskus ka tema häält. Stolzi mõtlikkus ja keskendatus hakkas tallegi külge, ja ta süvenes endasse.

Mehe käsivarrele toetudes jalutas ta masinlikult puiesteel edasi-tagasi ja vaikis visalt. Kartlikult vaatas ta mehe osutatud kaugusse, sinna ellu, kus Andrei ütluse järgi pidid algama katsumused, kus ootasid mure ja töö.

Talle ilmus nüüd teine nägemus, ja mitte see siniöö, avanes teine elukülg, mitte pilvitu ja pühapäevane vaikses maakohas, otsatu külluse keskel temaga kahekesi…

Ei, kauguses nägi ta pikas rodus kaotusi, pisaratega pestud loobumisi, vältimatuid ohvreid, nägi elu täis paastumist, tegevusetusest sündinud tujude paratamatut mahasalgamist, hädaldamist ja oigamist seni veel tundmatute, uute tunnete mõjul; nägi haigusi, tööde nurjaminekut, mehe surma…

Ta värises ja tundis nõrkust, kuid vaatas ometi vapra uudishimuga seda uut elu, silmitses teda hirmuga ja proovis oma tugevust… Ainult armastus jäi talle selleski uneluses ikka ustavaks, valvas truu vahina ka uut elu, kuigi ka tema polnud enam endine!

Tal puudus kuum hingus, puudus siniöö ja mahe kiirgus; aastate tagant pidi praegune armastus paistma lapsemänguna selle kauge armastusega võrreldes, mille võttis enda kanda too sügav ja ähvardav elu. Seal ei kuulnud suudlusi, naeru ega unistusevärinaga räägitud sõnu looduse ja elu pidupäevadel metsasalus, kus kasvasid ümberringi lilled… Kõik see oli „närtsinud ja möödas“.

Aga närtsimatu ja hävimatu armastus kumas tugevamini nende nägudelt vastu, nagu elu enese jõud — helkis ühise kurbuse silmapilgul nende tummalt ja aeglaselt vahetatud ühises kannatusepilgus, tagasihoitud pisarates ja lämmatatud nuuksetes, kõneles kaasa lõputul vastupidamisel ühistele eluvaevadele…

Olga küsimustesse ja udusesse nukrusse, mis tal aeg-ajalt külas käis, sugenes tasahilju teisi, kaugeid, kuid selgeid, kindlapiirilisi ja ähvardavaid nägemusi…

Mehe rahustava ja lõpmatut usaldust äratava jutu mõjul puhkas ta nii oma kummalisest, paljudele tundmatust nukrusest kui ka tuleviku kurjakuulutavatest nägemustest ning astus vapralt edasi.

Pärast „udu“ tuli selge hommik ühes ema ja perenaise muredega; siin meelitas enda poole lilleaed ja väli, seal


452