mehe õla vastu ja vaikis. Teda piinas tundmatu tuju, ja ükskõik millest mees rääkima hakkas, vastas tema ikka paari sõnaga.
„Hoidja rääkis, et Olenka köhib öösi. Kas ei peaks homme arsti kutsuma?“ küsis Stolz.
„Ma andsin talle sooja jooki ja jätan ta homme jalutuskäigult koju, eks siis näe!“ vastas Olga ühetooniliselt.
Nad jõudsid puiestee lõppu.
„Miks sa oma sõbranna Sonetška kirjale ei vastanud?“ küsis Stolz. „Ma ootasin tükk aega, pidin posti viimisega peaaegu hiljaks jääma. See on sul juba kolmas vastamata kiri.“
„Jah, ma tahaksin ta võimalikult ruttu ära unustada…“ ütles naine ja jäi vait.
„Ma saatsin Bitšurinile sinu poolt tervisi,“ hakkas Andrei jälle rääkima, „ta on ju sinusse armunud, ja võib-olla on see talle väikeseks lohutuseks selle õnnetuse puhul, et ta nisu õigel ajal pärale ei jõua.“
Olga naeratas kuivalt.
„Sellest sa juba rääkisid,“ ütles ta ükskõikselt.
„Mis sul on, oled sa unine või?“ küsis Andrei.
Mitte esimest korda ei tuksatanud Olga süda ärevalt, niipea kui algasid küsimused, mis tõest kaugel ei olnud.
„Ei ole veel,“ vastas ta tehtud elavusega. „Mis siis?“
„Oled haige?“ küsis mees jälle.
„Ei. Miks sa seda arvad?“
„Noh, siis on sul igav!“
Olga surus mõlema käega tugevasti mehe õlga.
„Ei ole, ei ole!“ ütles ta teeseldult muretul toonil, millest ometi nagu tüdimus läbi kõlas.
Andrei viis ta puiesteelt kõrvale ja pööras näoga vastu kuuvalget.
„Vaata mulle otsa!“ ütles ta ja vaatas naisele ainiti silma.
„Võiks arvata, et sa oled… õnnetu! Nii kummaline pilk on sul täna, ja sugugi mitte ainult täna… Mis sul on, Olga?“
Kätt naise piha ümber pannes juhtis ta teda uuesti puiesteele.
„Tead, mina olen… nälginud!“ ütles Olga ja püüdis naerda.
„Ära valeta, ära valeta! Ma ei kannata seda!“ ütles Andrei teeseldud valjusega.
„Õnnetu!“ kordas Olga etteheitvalt ja jäi puiesteel seisma. „Jah, võib-olla sellepärast õnnetu… et liiga õnnelik!“ lõpe-
447
