seitsme hoidja, vanaema ja tädi autoriteedist, nendest suguvõsa, perekonna ja seisuse pärimustest, vananenud vaadetest, kommetest ja tarkusesõnadest; et teda ei veeta vägisi mööda tallatud teed, vaid ta astub uut rada, mille ta peab omaenda meele ja mõistusega rajama.
Loodus polnud teda millestki ilma jätnud; tädi ei juhtinud despootlikult tema tahet ja mõistust, ning Olga mõistis ja aimas elust nii mõndagi, targu vaadates ja tähelepanelikult kuulates… mõistis muuseas ka oma sõbra sõnu ja nõuandeid…
Stolzil polnud sellest aimugi; ta ootas neiust palju, kuid seda alles kauges tulevikus, nii et oma eluseltsilist ta temas näha ei osanud.
Olga aga ei lasknudki oma enesessesulgunud häbelikkuses kaua aega endast midagi märgata; alles välismaal, pärast tema piinavat seesmist võitlust avastas Stolz oma imestuseks, missuguseks lihtsuse, jõu ja loomulikkuse kehastuseks oli arenenud see vahepeal ununenud paljutõotav laps. Järk-järgult avanes Stolzi pilgule neiu hinge lõpmatu sügavus, mida temal tuli täitma asuda ja mis ei saanud kunagi täis.
Algul pidi Stolz sõdima Olga loomuse elavusega, pidi kärpima tema noorusekärsitust, suruma tema tuhinad kindlatesse piiridesse, andma elule rahuliku vooluvõimaluse, ja sedagi ajutiselt: niipea kui mees usaldavalt silmad sulges, tõusis uus torm, elu uhkas jälle allikana, kõlas rahutu mõtte ja äreva südame uus küsimus; pidi vaigistama kujutluste ägedust, taltsutama või äratama enesearmastust. Ja kui Olga mõne nähtuse puhul mõttesse jäi, ulatas Stolz talle kähku võtme selle avamiseks.
Usk juhusesse ja illusioonide udu kadusid elust. Avarana ja heledana kumas kaugus ja nagu selgest veest paistis sealt vastu iga kivi, veeuuris ja puhas põhi.
„Ma olen õnnelik!“ sosistas Olga, heites tänuliku pilgu üle möödunud elu ja silmitsedes tulevikku; talle tuli oma neiupõlve õnneunistus meelde, mida ta Šveitsis oli näinud, see unelev siniöö, ja ta nägi, et see unistus lehvib kui vari tema elu kohal.
„Mis eest on see mulle osaks saanud?“ mõtles ta alandlikult. See pani teda mõtlema, mõnikord kartis ta koguni, et see õnn katkeb.
Aastad kadusid, aga nemad ei väsinud elamast. Algas vaikus, tuhinad vaibusid; elu kõverteed muutusid arusaadavaks, neid taluti vapralt ja kannatlikult, ja elu ei jäänud neis selle pärast seisma.
441
