tõesti ainult näis, ning ta pidi heietama kurbi mõtteid ja meeltki heitma.
„Nähtavasti ei ole seda head tema täiuslikul kujul,“ mõtles ta, „või on südamed, mis niisuguse armastuse valgust tunnevad, liiga häbelikud; nad kardavad ja jäävad varju, püüdmata tarkpeadega võistelda; võib-olla on neil viimastest kahju ja nad annavad neile oma õnne nimel andeks, et need kohase pinna puudumisel õnnelille porri tallavad, nii et ta ei saa juuri sügavale ajada ega puuks sirguda, mis eluaeg varju annaks.“
Ta vaatas abielusid, vaatas mehi ja nägi nende suhtumises oma naistesse sfinksi mõistatust, aina mõistmatust ja poolikust; ja ometi ei murdnud needsamad mehed oma pead keeruliste küsimuste kallal, vaid käisid oma abieluteed nii rahulikul ja iseteadlikul sammul, nagu polekski neil midagi lahendada ega otsida.
„Ehk on neil õigus? Võib-olla pole tõesti rohkemat vajagi,“ mõtles ta endas kaheldes, kui ta nägi, kuidas mõned mehed armastuse nagu abielu aabitsa või viisakuskombe kähku ära õpivad, just nagu oleks see lihtsalt kummardus seltskonda astudes — ja siis ruttu asja juurde!
Kärsitult heidavad nad oma õlult elukevade; ja nii mõnigi vaatab pärast eluaeg oma naise peale viltu, nagu kahetsedes oma kunagist rumalust — armastust.
Teiste südamest ei lahku armastus vahel raugapõlveski, kuid nende näolt ei lahku ka kunagi saatürinaeratus…
Lõpuks — suurem hulk astub abiellu, nagu asuks ta mõisat pidama, et sellest kasu lõigata: naine toob korra majja — ta on perenaine, laste ema, nende kasvataja ja õpetaja; armastust aga vaadatakse nõnda, nagu vaatab praktilise meelega peremees oma majale paremat asupaika, niisiis harjub ta sellega silmapilk ega pane seda siis enam elu lõpuni tähele.
„Mis see siis on: looduseseadustes ettenähtud, kaasasündinud võimetus või ettevalmistuse, kasvatuse puudus?…“ küsis ta eneselt. „Kus on siis see sümpaatia, mis ei kaota kunagi oma loomulikku veetlust, mis ei ehi end veiderdajahilpudega, mis teiseneb, kuid ei kustu? Missugune on selle kõiges tuikava ja kõike täitva elumahla, eluõnne loomulik värv ja jume?“
Ta vaatas selgeltnägija pilgul kaugele ette, ning sealt paistis talle nagu läbi udu ta tunnete ideaalkuju ja sellega koos naine, tema enda värvidega ehitud, tema enda õilmitsusest särav — lihtne, kuid puhas ja selge kuju.
439
