hõbeasjad, pärled ja karusnahavoodriga mantli panti viisin, seda tegin ma iseenda pärast. Ostsin endale ja Mašale kingad ja Vanjale särgiriiet, osa maksin keeduvilja eest poodi ka… Ilja Iljitši peale ei läinud sealt kopikatki.“
Stolz vaatas ja kuulas naist ning püüdis tema sõnade mõttest aru saada. Paistis, et tema üksi aimas ligilähedaselt Agafja Matvejevna saladust, ja seni hoolimatu, peaaegu põlglik pilk, millega ta naist oli mõõtnud, muutus tahtmatult uudishimulikuks, isegi osavõtlikuks.
Ta aimas ähmaselt pärlikee ja hõbeasjade pantimise näol toodud ohvri salajast tähendust, kuid ta ei olnud kindel, kas see ohver oli toodud puhtast kiindumusest või lootuses sellest edaspidi mõnesugust kasu saada.
Stolz ei teadnud, kas ta pidi Ilja pärast kurvastama või rõõmustama. Oli selge, et Ilja sellele naisele võlgu ei ole ja et see võlg on „vennakse“ kelmistükk; kuid peale selle selgus veel nii mõndagi muud… Mida tähendab pärlikee ja hõbeasjade pantimine?
„Nii et teil ei ole nõudmisi Ilja Iljitši vastu?“ küsis Stolz.
„Ehk võtaksite vaevaks vennaksega rääkida,“ vastas naine monotoonselt, „nüüd peaks ta juba kodus olema.“
„Teie ütlete, et Ilja Iljitš ei ole teile võlgu?“
„Mitte kopikatki, tõesti mitte, jumala tõsi!“ vastas naine pühapildi poole vaadates ja risti ette lüües.
„Kas te olete valmis seda ka tunnistajate kuuldes kinnitama?“
„Kõigi kuuldes, kas või pihil! Aga et ma pärled ja hõbeasjad panti panin, siis seda tegin ma oma kulude katteks…“
„Väga hea!“ ütles Stolz vahele. „Homme tulen ma oma kahe tuttavaga teie poole; ehk olete siis nii lahke ja kordate seda ka nende kuuldes?“
„Te võiksite parem vennaksega rääkida,“ kordas naine, „mina pole ju korralikult riideski… ma olen kõik see aeg köögis, pole hea, kui võõrad näevad: vaatavad viltu.“
„Sest pole midagi, mitte kõige vähematki! Teie vennaksega räägin ma aga pärast seda, kui teie olete paberile alla kirjutanud…“
„Kirjutamisega ma küll enam toime ei tule…“
„Siin pole ju palju kirjutada, kõigest paar rida!“
„Ei, ärge seda minu käest nõudke; las parem Vanja kirjutab: tema teeb ilusti puhtalt…“
„Ei, ärge nüüd ajage vastu,“ tingis Stolz, „kui te sellele
429
