„Sa saad ju minu käest viis!“ ütles Stolz äkki. „Kuhu sa selle kõik paned?“
„Aga võlg?“ lipsas Oblomovil suust.
Stolz kargas püsti.
„Võlg?“ kordas ta. „Mis võlg?“
Ja nagu kuri koolmeister vaatas ta peitupugevale õpilasele otsa.
Oblomov jäi korrapealt vait. Stolz istus tema juurde sohvale.
„Kellele sa võlgu oled?“ küsis ta.
Oblomov muutus kainemaks, sai aru tagasi.
„Mitte kellelegi, ma valetasin,“ ütles ta.
„Ei, sa valetad praegu, ja üpris saamatult. Mis võlad sul on? Mis on sinuga juhtunud, Ilja? Jajaa! Seda siis tähendabki see lambaliha ja hapu vein! Sul pole raha! Kuhu sa oma raha paned?“
„Ma olen tõepoolest… perenaisele… natuke toidu eest… võlgu…“ ütles Oblomov..
„Lambaliha ja keele eest! Ilja, räägi, mis siin sünnib? Mis lugu see on: vend kolis ära, majapidamine läks kehvaks… Siin on midagi korrast ära. Palju sa võlgu oled?“
„Kümme tuhat… võlakirja põhjal…“ sosistas Oblomov.
Stolz kargas üles ja istus uuesti.
„Kümme tuhat? Perenaisele? Toidu eest?“ kordas ta kohkunult.
„Jah, sai liiga palju ostetud, ma elasin laialt… Mäletad, virsikud, ananassid… nõnda see võlg tuligi…“ pomises Oblomov. „Aga mis sellest rääkida!“
Stolz ei vastanud. Ta mõtles: „Vend kolis ära, majapidamine läks kehvaks — ja nõnda on see tõepoolest: nii lage, vaene, räpane on siin! Mis inimene see perenaine küll on? Oblomov kiidab teda! Ta hoolitseb Oblomovi eest; Oblomov räägib temast suure õhinaga…“
Äkki tõtt tabades läks Stolz näost kahvatuks. Ta tundis külmavärinaid.
„Ilja!“ küsis ta. „See naine… kes ta sulle on?“
Kuid Oblomov oli pea lauale pannud ja tukkus.
„See naine koorib teda, teeb ta puupaljaks… see on igapäevane lugu, aga ma lihtsalt ei tulnud selle mõtte peale!“ arutas Stolz endamisi.
Ta tõusis ja avas ruttu perenaise toa ukse, nii et see teda nähes ehmus ja pillas lusika maha, millega ta kohvi oli seganud.
„Mul on vaja teiega rääkida,“ ütles Stolz viisakalt.
427
