kus ta viimased seitsekümmend kopikat välja andis ja Oblomovile ütlema tuli, et raha on otsas.
Oblomov keeras selle teate puhul kolm korda sohval teist külge ja vaatas siis oma laekasse: seal polnud enam midagi. Ta hakkas meelde tuletama, kuhu ta raha on pannud, aga midagi ei tulnud meelde; ta kobas käega laual, et ehk on seal mõni vaskraha, küsis Zahhari käest: see polnud rahast undki näinud. Agafja Matvejevna läks venna juurde ja ütles naiivselt, et majas ei ole enam raha.
„Kuidas sa oma mõisahärraga need tuhat rubla, mis ma talle elamiseks andsin, nii kähku magama panid?“ küsis vennas. „Kust mina raha võtan? Sa tead, ma astun seaduslikku abiellu: kaht perekonda ma toita ei suuda, teie aga seadke oma härraga suu sekki mööda!“
„Mis sa, vennas, mulle härrat süüks paned?“ ütles Agafja Matvejevna. „Mis kurja ta sulle on teinud? Kellessegi ta ei puutu, elab vagusi omaette. Mina pole teda meile korterisse meelitanud, vaid sina ja Mihhei Andreitš.“
Vennas andis õele kümme rubla ja ütles, et rohkem tal ei ole. Aga kui ta oli vaderiga koos „joogiasutuses“ aru pidanud, otsustas ta, et õde ja Oblomovit ei saa nõnda ilma hooleks jätta, sest asi võib muidu Stolzi kõrvu ulatuda: see kargab sisse, hakkab uurima, ja mine tea, mismoodi ta asja käänab, nii et võlg jääb sisse nõudmata, olgu peale, et „seaduslik asi“; sakslane on ju kurja moodi kaval!
Vennas hakkas igas kuus viiskümmend rubla andma, lootes seda võlga kolmandal aastal Oblomovi sissetulekutest kätte nõuda; ise tõendas ta õele jumala nimel, et ta ei saa kopikatki rohkem anda, tegi eelarve, mida nad pidid sööma, et väljaminekuid vähendada, määras isegi kindlaks, millal missuguseid toite valmistada, arvutas välja, kui palju õde võib teenida kanapoegade ja kapsastega, ning leidis, et kõigega kokku võib ilusasti ära elada.
Esimest korda elus ei mõelnud Agafja Matvejevna mitte majapidamisele, vaid millelegi muule, esimest korda ei nutnud ta mitte viha pärast, et Akulina jälle mõne nõu katki oli teinud, mitte ka vennakse sõimamise pärast, et kala on tooreks jäänud; esimest korda elus seisis ta silm silma vastu kohutava puudusega, ja see polnud kohutav talle, vaid Ilja Iljitšile.
„Kuidas hakkab see härra äkki spargli asemel sööma naereid õliga, laanepüü asemel lambaliha, Gatšina forellide ja kollase samma asemel soolatud koha ja võib-olla isegi poest ostetud sülti?…“ arutas ta.
417
