kui ta oma silmad väljadelt ja kinkudelt selle poole pööras, kes talle käe andis, tundis ta, et mööda palet veereb tasakesi pisar…
Ikka veel istus ta nagu magades — nii vaikne oli tema õnneuni: ta ei liigutanud, ei hinganudki. Selles eneseunustuses tuli ta vaimusilme ette vaikne siniöö, mida täitsid mahe valgus, soojus ja lillelõhn. Õnneunistus lehvitas oma laiu tiibu ja sõudis aeglaselt nagu pilv taevalaotuses tema pea kohal…
Selles unes ei näinud ta end paariks tunniks looride ja siidpitsidega ehituna, misjärel tulevad argipäevased hilbud elu lõpuni. Ei unistanud ta toredast pulmapeost, tulede särast ja rõõmsast hõilamisest; ta unistas õnnest, mis oli nii lihtne ja ehtimata, et ta veel kord ilma uhkusevärinata ja ainult sügavas härduses sosistas: „Ma olen tema mõrsja!“
V
Jumal küll! Kui kõle ja kurb nägi Oblomovi korter välja poolteist aastat pärast seda nimepäeva, kus Stolz kogemata tema pidulauda sattus! Ilja Iljitš ise oli rasva läinud; silmisse oli sööbinud igavus ja sealt vahtis vastu nagu mingi tõbi.
Oblomov kõndis ja kõndis mööda tuba, heitis siis pikali ja vahtis lakke; võttis raamatu riiulilt, luges mõne rea, haigutas ja hakkas sõrmedega vastu lauda trummeldama.
Zahhar oli nüüd veel kohmakam ja kasimatum kui enne, küünarnukid lapitud; ta nägi nii armetu ja näljane välja, nagu oleks ta saanud halvasti süüa, vähe magada ja kolme mehe eest tööd teha.
Oblomovi öökuubki oli kulunud, ja kui hoolega tema auke ka ei nõelutud, ikka lagunes ta igast otsast ja rebenes igast õmblusest: juba ammu oleks olnud uut vaja. Ka voodivaip oli kulunud, mõnest kohast lapitud; aknaeesriided olid täiesti ära pleekinud, ja kuigi nad olid puhtad, tuletasid nad siiski närusid meelde.
Zahhar tõi vana laudlina, laotas selle Oblomovi kõrvale üle poole laua, tõi siis ettevaatlikult ning keelt hammaste vahel hoides kandikul napsikaravini ja leivataldriku ning läks.
Pererahvapoolne uks avanes ja sisse astus Agafja Matvejevna, käes särisev pann munaroaga.
Ka Agafja Matvejevna oli tugevasti muutunud, ja mitte enda kasuks. Ta oli kõhnaks jäänud. Polnud enam valgeid,
414
