võõras: kuidas inimese jõud saab otsa hinge ja kire varjatud võitluses, kuidas südamesse lüüakse veretuid, kuid parandamatuid haavu, mis panevad oigama, ja kuidas lõpuks jäetakse elugi.
Pikapeale kadus tema kõrk usk oma jõusse; enam ei heitnud ta kergemeelset nalja, kui talle räägiti, kuidas mõned aru kaotavad või kidunevad mitmesugustel põhjustel, muu seas ka… armastuse pärast.
Tal hakkas hirm.
„Ei, ma teen sellele lõpu,“ ütles ta. „Ma vaatan talle hingepõhja, nagu vanasti, ja juba homme — saan kas õnnelikuks või sõidan ära!… Mul pole jõudu!“ ütles ta siis ja vaatas peeglisse. „Mul pole enam mingit nägu peas… Nüüd aitab!…“
Ta läks otse eesmärgi poole, s. o. Olga juurde.
Ja Olga? Kas ta ei märganud mehe seisukorda või oli ta tema vastu ükskõikne?
Võimatu oli seda mitte märgata: isegi vähem tundlikud naised kui Olga oleksid osanud vahet teha sõbraustavuse ja -teenete ning teistsuguse tundmuse õrna avaldumise vahel. Arvestades tema tõsist, teesklematut ja ilma teiste sisenduseta omaksvõetud suhtumist kõlblusse, ei saanud temast ka edvistamist oletada. Sellest labasest nõrkusest seisis ta kõrgemal.
Jääb ainult arvata, et Stolzi-taolise mehe pidev austus, täis vaimu ja kirge, meeldis talle, seda ilma igasuguse praktilise tagamõtteta. Muidugi meeldis: see austamine aitas jalule tema haavatud enesearmastuse ja tõstis selle vähehaaval samale kõrgusele, kust see oli kukkunud; vähehaaval ärkas tema uhkus uuesti ellu.
Aga mida ta mõtles: millega pidi see austamine lõppema? Ega siis see Stolzi uurimine ja temapoolne visa vaikimine ei saanud igavesti kesta. Kas ta vähemalt aimas, et see võitlus pole asjatu ja et Stolz jääb võitjaks selles lahingus, kus ta nii palju tahte- ja iseloomujõudu kulutab? Kas ta siis muidu raiskaks seda tuld ja sära? Kas upub selle sära kiirtesse Oblomovi kuju ja armastus tema vastu?…
Olga ei saanud kõigest sellest aru, ei mõistnud seda selgesti ja võitles nende küsimustega meeleheitlikult oma sisimas, teadmata, kuidas sellest padrikust välja pääseda.
Mis teha? Kauemaks kahevahele jääda on võimatu: rinda surutud tundmuste tumm mäng ja heitlus jõuab viimaks sõnadeni — mida ta peab siis mineviku kohta ütlema? Kui-
397
